hädapätakad ja valgustunud

on levinud ütlus, et tee seda, mida armastad, küll siis tuleb ka raha. võimalik, et see pole pelgalt "levinud ütlus", vaid on omamoodi deviis. igal juhul see tekitab segadust, sest see ei vasta tõele.

Madalapalgaliste Foorum 2015
moderaator käratab üle auditooriumi:
"Ise te valisite selle töökoha!"

Paraku nad valisid küll selle töö, kuid mitte palga. Tööd saad valida, kuid palka mitte. Kui sina ei tee seda tööd, teeb seda keegi teine. Kui sina ei saa seda palka, saab seda keegi teine. Isegi kui keegi seda tööd ei vali, peab selle keegi ikka valima, sest kui keegi ei vali seda tööd, siis on meil kõigil probleem.
Kui tööealised siiski otsustavad kuidagimoodi, et nemad hakkavad töö asemel palka valima ning võtavad nõuks teha kõik mis võimalik, et saavutada kõrgeim maksimaalne palk, siis on meil probleem.


Moraal: ühiskond on üks tervik; inimesed oma elutegevusega moodustavad selle terviku; kõik pole võrdsed, kuid on võrdväärsed; empaatia tuleb ka kasuks.

kuidas olla murevaba?

kiire elutempo ja ajapuudus, vähe palka ja palju rahamuresid, kohustused, visiiditasud, külm suvi ja roostetav auto - kõik see on juba klišee. kuidas elada murevabalt? kuidas unustada probleemid? kuidas olla koguaeg purjus?
murelikkus on ühisnimetajaks kolmele nähtusele - stress, frustratsioon, depressioon. kõigepealt tuleks selgitada nende sõnade täpne tähendus ÕS-i abiga. ÕS ütleb nii: stress - organismi pingeseisund kaitsereaktsioonina negatiivsete mõjurite vastu; depressioon - masendus, kurvameelsus; frustratsioon - pingeseisund, mille põhjustab eesmärgile jõudmist segav tegelik või kujuteldav takistus.
kui need nähtused järjestada umbkaudu nende kronoloogilise tekkimise järgi, siis esmalt tekib frustratsioon, mis on poole sammu kaugusel stressist. muundumine stressiks võib toimuda niipea kui frustratsioon on tekkinud. stressist omakorda  kasvab ajapikku depressioon. stressist depressioonini on olenevalt inimese valulävest 1-3 sammu (vahemärkus: mainitud pool sammu ja 1-3 sammu ei oma tegelikult mingit spetsiifilist tähendust, kui et üleminek ühest teise on teisest kolmandasse etappi on lihtsalt natuke erinevad ning raskesti mõõdetavad).
Ole eesmärgitu, sest siis pole ka tegelikke või kujuteldavaid takistusi, mis võiksid tekitada frustratsiooni. toidupangast saab tasuta süüa, kuskil on ka supiköögid ning kuskil kodutute elumajad, mis on tõenäoliselt tänu eurotoetustele viisakas seisukorras. võib eeldada, et nälga surra on puhtalt iseenda laiskus.
Kui siiski otsustad võtta riski ning sead endale eesmärgid, siis ole valmis, et aja möödudes ebaõnnestunud toimetuleku korral organism võtab sisse kaitsereaktsooni pingeseisundi vastu. see juhtub siis, kui sa ei lahenda tegelikke või kujuteldavaid takistusi võimalikult kiiresti ja efektiivselt ning lased neil ennast kontrollida. siin ongi võtmekoht, siia ongi koer maetud, siin ongi uba - keegi või miski ei saa sind kahjustada, kui sa ise seda ei luba. enamus inimesi lubab. sinu reaktsioon määrab tulemuse. sellega väldid depressioonini jõudmist.
murevaba elu loomine on näilisuses lihtsam ning reaalsus keerulisem. millegipärast nii ta juba on. õnneks on võimalik teda allutada, teda kontrollida ning seeläbi oma mõtete ja reaktsioonidega nõrgestada. sellest täiesti piisab.

viis seitse viis

seisan tee ääres,
kuid võiksin olla ka teel.
kedagi pole.

***

kõik nagu teaksid.
valmis mõeldud vastused;
see on ju pettus

jälle see thomas - kolmas peatükk

thomas oli juba keskmises joobes kui ta väljus baarist. baari ees süütas ta sigareti ning asus juhuslikus suunas mööda tänavat kõndima. juhuslik suund tänaval mööda asfaltteed ei  saa olla ega olegi juhuslikult valitud tee, kui võrrelda juhuslikkust näiteks metsas ekslemisega ja seal marsruudi valimisega.
tegelikult oli thomas juba eelnevalt oma ööelu seaduspära järgides otsustanud minna ööklubisse. ööklubi oli koht, kus toimus kiirendatud kujul kainenemisprotsess. alkohol oli küll veres ning seda kaotada ei saa, kuid tema mõistus selgines ja pilt teravnes juba pärast paariminutilist ööklubis viibimist.teadmata põhjustel see atmosfäär kätkes endas sellist efekti thomase mõistuse jaoks.

ta läks sinna ühel tungival põhjusel nagu iga tavaline mees, kuid seda tungi varjutas seekord filosoofiline melanhoolia. ta tellis vaadiõlle ning jälgis tuimalt ümbrust.  need inimesed siin öisel ajal, vabast ajast, kuid eelkõige järgmise päeva vaba aja arvelt kuulamas muusikat, mida lastakse vahetpidamata ka raadiost. see inimene, kes minust just mööda trügis, kes põrnitseb oma nutitelefoni  nagu tal oleks äärmiselt tähtsad tegevused käsil. ostetakse jooke, mis on kallimad kui päevasel ajal toidupoest ostes. inimsuhte otsingud on keeruliseks muudetud.

piki tantsupõranda äärt seisvad mehed, kus varjamaks ebamugavustunnet on igal teisel  käes joogiklaas. võib-olla ammutatakse inspiratsiooni, häid mõtteid ja julgust, kuid kindlasti ei naudi nad joomist selles olukorras. pargipingil õhtuse päikese käes olesklev a-sots koos kaheliitrisega peegeldab naudingut ja selle vähese, mis sul on, tunnetamine on nautimine.

silmitsetakse mööduvaid inimesi, tantsijaid tantsupõrandal ning ootatakse seda tõuget või saatuslikku märki, et tegutseda ja vahest nii isegi mitmeid tunde. võib-olla sügaval sisimas oodatakse hoopis lõpuakorde ning ööklubi sulgemist? joogiklaas reedab.

hoopis mõistetamatum, kuid lihtsam, on kasutada interneti tutvumisportaale. paraku selles mõistetamatuses on ka lihtsus vaid näiline. tutvumisportaal on läbinisti võlts. see moodustab omaette võltsmaailma, kus inimestel on vähem eksimismisruumi, sest mittemõistetavus kirja teel on hõlpsam tekkima. võltsmaailmas, kus on liialdatud ja idealistlikud ettekujutused, saavadki olla enamjaolt vaid võltsid järeldused ja võltsid tulemused. väheste eranditega on pettumused garanteeritud.

thomas märkas silmatorkavalt lõbusat ja ülemeelikut meeste-naiste seltskonda ning mõistis, et ööelu on tegelikult omamoodi positiivne ja virgastav nähtus. vahel tundub tõesti, et inimesed on nädalavahetuse õhtutundidel nagu ketist lahti saanud koerad. esmapilgul see võib tunduda kuidagi julma väljaütlemisena, kuid olulisem fookus peaks lähtuma pidutsejast endast ehk kuidas tunneb see koer end ise küla vahel ringi joostes?

thomas nõjatus baariletile ning rüüpas värskelt serveeritud külma õlut. ta ei suutnud tõusta teistega samale lainele. ta tundis teatud pettumust, varjatud ebamugavustunnet nagu teisedki mehed, kes ääristasid tantsupõrandat. ta mõistis esmakordselt, et ööklubi on halb koht, kui siin liiga palju mõelda. see idee tõi leevendust ning andis lootust. ta kummutas õlle põhjani ning lahkus.

koduteel otsustas ta, et läheb homme esimesel võimalusel poodi ning ostab sinist kleeplinti. nimelt tema kortermaja lähedal oli keelumärk, mis keelas koertel sittuda selle majataguse muruplatsi peal. keelumärk oli loonud elamurajoonis pretsedendi, mis justkui lubas sittumise mujal kohtades, kus märki pole. sinise teibiga saaks katta keelumärgile iseloomuliku punase ringi ning anda märgile hoopis vastupidine tähendus. selle mõte geniaalsus meeldis thomasele.

läbikukkunud valijad

Tööandja peab korraldama tootmise ning tööandja tegevusest sõltub töötaja tootlikkus ja töötaja palk. Tootlikkus ja palk on omavahel seotud.
Valija valikust sõltub tootlikkus ja tulem Riigikogus. Valija ja sitt rahvasaadik on omavahel seotud.
Probleem ongi selles, et rahvas on lihtsalt kohutavalt kehv tööandja rahvasaadikutele.

äratundmisrõõm

Eile tarbisin Uus-Põhjamaa meediat nagu tavapäraselt ning ühtäkki meenus C.Bukowski tsitaat:


"Demokraatial ja diktatuuril on see vahe, et demokraatias hääletad kõigepealt ja saad korraldused hiljem, diktatuuri puhul ei tarvitse hääletamisele aega raisata.
C.Bukowski

Kas ei meenuta see meie ühiskonnas toimunut ja hetkel toimuvat? (ESM "investeeringud", alalised NATO baasid, kooseluseadus, pagulased).
Kas uus ja peenekoeline diktatuur ilmutab end solidaarsuse egiidi all?

Kõhklus

Metsale oli langenud sügisrüü, kollakas-pruunid lehed õõtsusid kergelt jaheda sügistuule käes. Taevas oli pilves ja sombune; eemal aiaposti otsas seisis hallvares, aeg-ajalt kraaksudes ja siis Jani jõllitades nagu oleks tal mingi salajane sõnum. Jan silmitses teda, kuniks vares järsku lendu tõusis ja metsa poole lendas. Seejärel ärkas ka Jan, sügavale mõtteisse vajunust, kergelt võpatades, ja sai aru, et on aeg ka temal liikuma hakata. Jan oli pikk ja saleda kehaehitusega, pikemate heledate juustega, seljas kandis oma kulunud pruuni mantlit nagu harilikult. Ta võttis maast oma koti, viskas õlale, ja hakkas kodu poole liikuma. Jan leidis viimasel ajal end pidevalt üksi ringi uitamas või siis jõe ääres kivil istumas ja kala püüdmas. Teda valdas mingi seletamatu raskemeelsus; nagu töömees, kes on pärast rasket füüsilist töötamist väsinud; nii oli Janile omane vaimne väsimus ja jõuetus, mille leevendamiseks ei piisanud magamisest ega puhkusest. Oma lapsepõlves oli ta olnud vägagi elav ja rõõmsameelne, kuna siis tundus talle kõik hoopis meeldivam ja lihtsam. Jani lähedased arvasid, et noormees ongi paratamatult keeruline, kuna see on tema iseloom ning naljatades peeti teda eeskujulikuks eestlaseks. Ent mida teavad lähedased? Lõppude-lõpuks oleme me siin kõik ju üksi, kõik iseenda eest oma unikaalse ja kordumatu isikukoodiga.

Peagi kerkis silmapiirile Jani kodu, väike kahekorruseline kortermaja linna lähedases ja looduskaunis asupaigas. Maja piirnes üheltpoolt metsa ja teiselt poolt autoteega. Maja kõrval oli lastemänguväljak ja istepingid, mis asetsesid kõrvuti autoparklaga.  Jan elas seal üksinda ja naabritega suhtles harva. Oma korteri teenis ta välja ise ja seda suurte pingutustega, mis tema vanuse kohta oli suur saavutus võrreldes eakaaslastega. Jan oli jurist ja töötas linna prežtiiseimas õigusbüroos, kus tööd ja stressi oli küllaldaselt. Jan oli töötanud seal alates õpingute lõpetamisest 7 aastat ja sageli venisid tööpäevad hilisõhtuni. Ta oli saavutanud finantsilise külluse ja õigusringkondades kõrgelt respekteeritava staatuse, mille olid toonud talle mõnede prominentide võidukad kohtukäigud, kus avaldus Jani suurepärane veenmisoskus ja osav kõnekunst.

Jan sisenes trepikotta, kontrollis postkasti, mis oli täis reklaamilehti, pistis nad kotti ja hakkas aeglaselt trepist üles lonkima. Veel kunagi ei tundunud see nii vaevaline kui täna; tõrjuvalt mõjus ka läppunud hais, kuna majaelanikud oli vanad ja trepikoda koristati harva. Jan otsustas sammu kiirendada, et kiiremini oma korterini jõuda, ent siis, vahetult enda korteriukse ees seistes ja taskust toavõtit kobades, kostis naaberkorterist vali mürtsatus nagu oleks riidekapp lihtsalt ümber kukkunud, mille järel kostus summutatult äritunud naise kisa ja mõneti ebamäärased laused kellegi suunas. Jan jäi tardunult seisma ja kuulatas, kogu tema siinoleku ajal polnud ta siin midagi sellist kogenud. Oli see peretüli? Rahulolematu sotsiaaltöötaja? Pidu?  Ent siis pärast hetkelist vaikust naabrikorterist kostusid järjest tugenevad ja üha lähenevad sammud  kuniks avanes uks. Jan jõudis vahetult enne uke avanemist pea ära pöörata, et teeselda nagu ta poleks midagi kuulnud, ja alles avaneva ukse peenikest häält kuuldes pööras aeglaselt ja ükskõikse ilmega pea selles suunas. Uksest tuli välja noor naine, pikkade kohevate tumepruunide juustega, seljas kandis helepunast jakki ja kulunud ilmega tumesiniseid teksapükse. Naine silmas põgusalt Jani nii, et nende pilgud kohtusid hetkeks, ent janile tundus, et see pilk oli tühi ja naine oli mõtetega hoopis mujal. Naine liikus rutates trepist alla ning kui ta pööras, et liikuda järgmiste trepiastmete juurde, pööras jan pea enda ukse poole, et vältida võimalikku silmsidet. alles nüüd kui paukus trepikoja välisuks, lõpetas jan oma mittemidagi tegemise ja astus enda korterisse sisse. Kes oli see naine?  Ta kõndis otsejoones oma baarikapi juurde, valas klaasi viskit, ning vaatas halli ja trööstitut taevast. Ta jõudis juba hakata kahetsema, et ta teda uuesti ei vaadanud, kui too end näoga keeras jani poole. Kas naine vaatas teda viivuks enne esimesele korrusele jõudmist? Jan tundis end sellest mõttest halvatuna, mispeale kallas ta endale veel ühe klaasi viskit ja pani raadio mängima. Ent viski ei aidanud, ei aidanud ka raadiomuusika. Jan tõusis püsti ja otsustas helistada Rikile. Rik oli Jani kursusekaaslane ülikooli ajast, kes armastas alkoholi, ilusaid naisi, peeneid restorane ja ööklubisid. Rik oli õpitulemustelt keskpärane, kes pärast kooli lõpetamist töötas kaks aastati õigusbüroos, ent vallandati niipea kui jäi vahele korruptsiooniliste tehingutega. Sestpeale töötas ta ühes müügifirmas keskastme juhina.
Jan oli juba unustanud Riki numbri, mistõttu pidi ta veidi oma märkmikus sorima, ent niipea kui ta numbrit nägi, tuli see talle ka ise meelde.
Jan: „tere, Rik, Jan siin, kuidas läheb?“
Rik: tere,kamraad, said ka mahti mulle helistada!“
jan: „seniks kuni lõpp pole käes on meil veel aega. kuule, ma pean sinuga kohtuma, täna õhtul kell 22 cafe lumici ees? sobib?
rik: jah, olen kohal. seal näeme. kohtumiseni.“
jan:“kohtumiseni“
Jan pani toru hargile, vaatas kella, ja otsutas et hakkab kohe liikuma.
Ilm oli rõske, kuna veidi aega tagasi oli tulnud vihma ning kõikjal olid porilombid. Ometi oli õhk soe detsembrikuu kohta ja see tõstis meeleolu. jan kohendas oma salli, mille ta oli ostnud ühelt laadalt haledustundest ühe vana naisterahva käest. ta oleks tahtnud osta kogu kauba selle vana daami käest, ent sel hetkel polnud tal piisavalt raha kaasas. see vana daam meenutas talle midagi, ent ta ei osanud seda täpsemalt defineerida, tal oli naisest lihtsalt kahju, võib-olla ka sellepärast, et see meenutas inimese elu, mis ei lähe iga aastaga järjest paremaks ja ka vanaduses tuleb võidelda.
Jan süütas sigareti ja hakkas linna poole jalutama. Ta kõndis aeglaselt, kuna ta hakkas tublisti varem liikuma kui selleks vajalik, et kella kümneks Lumici ette jõuda. jan möödus oma vanast koolimajast, kus ta oli veetnud suure osa oma lapsepõlve ajast. Kool tekitas temas alati hirmu ja aukartust, ent sellega seostus ka esimene armastus, kaklused ja sõbrad. Aeg oli möödnud nii kiiresti,  ent efektiivselt, sest ta ei mäletanud enam oma klassikaaslaste nimesid. jan tundis vanades mälestustes ringi uitades teatavat meelehead ja mõtles, et inimesed peaksid rohkem meenutama kõike tehtut ja hindama seda aega, ükskõik kui lühike või tühine see ka poleks.
 Jan läbis papli allee ning juba paistiski linn. kostus inimeste kära, mida pehmendas mahe purskkaevu kohin. jan kõndis juba veidi kiiremal sammul, kuna ta ei tundnud end mugavalt teiste inimeste läheduses. ta otsustas, et liigub mööda vaiksemaid tänavaid, olgugi et see võtaks veidi rohkem aega kui tavapärast marsruuti minnes. Öine linn meeldis Janile, sellest õhkas midagi müstilist ja püüdmatut. Kõik need hooned olid siin püsinud aastasadu ning sisaldasid rikkaliku ajalugu.
Tänava nurgal oligi kohvik Lumici. jan astus sisse ja märkas kohe oma sõpra Riki, kuna kohvik oli tühi ja Riki keigarlik riietumisstiil eristas teda alati hallist massist.
Jan: „Tervitus, Rik!“
Rik: Tere, Jan! Kujutad ette, siin kohvikus ei olegi ma varem käinud. Ja ettekandjad on siin jalustrabavalt kenad“
Jan: Rik, mu sõber, need ettekandjad on nagu šaakalid. nendega flirtida ei ole soovitav. mõtle ise kui palju inimesi, mehi, siin käib. Sa pole esimene, kes siin ilu märkab.“
Rik: Oh, Jan, sa pole vist muutunud.
Jan: me kõik muutume; ka need šaakalid muutuvad siin, enamasti vanemaks ja kogenenumaks.“
Rik: Hüva, miks sa mind täna siia kutsusid?
Jan: „Rik, ei ole põhjust ärrituda! Ma vajasin sel hetkel lihtsalt inimlikku kontakti ja esimese inimesena, kellele helistada, meenusid mulle just sina, Rik“
Rik:“Inimlik kontakt on üle hinnatud, mu sõber“
Jan:“ Ma pidin selle riski võtma, vastasel juhul oleksin ma läinud hulluks. mõistad? hullusest veel hullemaks, Rik“
Rik viipas käega kelnerile ja lausus: mulle ja mu sõbrale topeltviski ilma jääta. kelner noogutas trafaretselt ja liikus tagasi kööki.
Rik: Jan, sa vajad lihtsalt üht jooki, muud midagi!“
Jan: „Ma ei ole enam huvitatud mitte millestki ega kellestki. Saad aru? Ma hakkan kaotama inimlikkust ja see kohutab mind. Inimlikkust kaotada polegi kõige hullem, aga inimlikkus ise- see kohutab mind kõige rohkem.“
rik: „Mida sa räägid, Jan? me oleme ju inimesed ja käitume vastavalt –inimlikult. see on meile sisse programmeeritud ja sina hakkad kaotama inimlikkust?!
Jan: „kui kõik inimesed oleks inimlikud, siis ei kaotaks keegi ka inimlikkust. Ebainimlikkus teiste poolt panebki sind kaotama inimlikkust. Mõistad? Proovi sa leida inimlikkust õigusbüroos!“
Rik:  „Mis sul selle inimlikkusega on? Ole lihtsalt nagu teised ja kõik on korras!“
jan: Kui ma oleksin nagu kõik teised, siis ei jõuaks meie ühiskond mitte kuhugi. me lõpetaksime krahhiga.“
rik: see pole sinu mure muretseda millegipärast, mida pole veel olemaski.
Jan: kui ma ei muretseks tuleviku pärast, siis oleks minu ja sinu olevik asjatu. me peame looma enda ja tulevaste inimeste tuleviku läbi oleviku. Rohkem võimalusi pole.“
Rik: Hästi-hästi! miks sa mind ikkagi siia kutsusid, täna, pühapäeva õhtul, kuus aastat pärast kooli lõpetamist!“
Jan: „ma ei tahtnudki tegelikult sind kutsuda, aga ma tahtsin just näha, et kas ma suudan ennast siia kutsuda. ennast veenda siia tulema. lausus jan veidi kõheldes.
sel silmapilgul saabus lauda kelner koos jookidega. kelner: kas härradel on erisoove? meil on siin täna kaunid tantsijannad ladina-ameerikast. vahest sooviksite nendega privaatselt kohtuda“ lausus kelner veidi ebaledes ent siiski silmsidet mõlema noormehega vaheldumisis hoides.
Rik vaatas lootusrikkalt muiates janile otsa, ent taipas siis Jani näoilmest, et vastus on eitav.
„Ei, mitte seekord! lausus Rik ning kelner lahkus viivitamatult kergelt kummardades ja ise muiates, nagu oleks ta just teinud kasumliku äritehingu.
Rik: mees, kurat, hispaanija tantsijannad. sa lausa tapad elu, mu sõber“ sa oled surnud, mees“ mõistad?
Jan: lõpeta, rik. keskendu olulisele ning ära lase mõjutada end hetkelistest kirgedest. Ainult nii on meil lootust.
Rik tõstis selle peale oma viskiklaasi, rüüpas lonksu ja lausus: Jan, sa võtad elu liiga tõsiselt. See ei ole seda väärt. tõsine elu sünnitab meile sõdasid, konflikte ja muid arusaamatusi. Kõik ei võta elu kunagi tõsiselt, seega miks peaksid seda tegema sina või mina?
jan jõllitas ainiti Riki ning oli pikalt vait. ta suu tõmbles nagu tahaks ta mdiagi öelda, aga see ei tule lihtsalt välja. võimalik et ta tundis, et ta peab midagi ütlema, aga ta lihtsalt ei osanud. rik lõi ta lihtsalt pahviks.
rik: Jan, ma tunnen inimesi, kuid inimestest rohkem tunnen ma sind. Sa hindad ilu ja väärtusi, kuna need on sinu jaoks mingisugused voorused, ent sa ei saa oma arvamusi teiste peale suruda. sul pole selleks õigust. iga mees ja naine on vabad ning võivad teha mida tahavad.
jan: ja siit algab meie allakäik, mu sõber. on kirjutatud seadused ja kirjutamata seadused. on väärtused, millel on aastatuhandete pikkune kvaliteedigarantii ja on uued väärtused, mis on tekkinud eimillegi põhjal.
rik: inglased ütlevad: go with the flow.
jan: ja mina ütlen: before you reach to the destination, you and others have already sunken.
rika naeris maruliselt ning lausus: „ me peame võtma uued joogid!“ ning viibutas kelnerile. kelner mõistis Riki, noogutas nüüdseks juba uimaselt ja tõi uued topeltviskid jääga. olgugi, et jääd polnud rik ennegi tellinud, ei hoolinud ta sellest praegu karvavõrdki ning kummutas pool viskit kindlameelselt alla. Jan võttis klaasi veidi ebalevalt pihku ning rüüpas samuti tubli sõõmu.
Mehed vaatasid veidi aega mõtlikult ringi kuniks Rik märkas üht kena naist, kes oli märkamatult kohvikusse sisenenud ja baarileti taha istunud. Ta istus seal täiesti üksinda, sigaret näpus ja veinipokaal ees ning jälgis väsinult baarmeni, kes puhastas rätikuga pokaale kuivanud veeplekkidest, ise aeg-ajalt oma käekella vaadates, kuna peagi oli südaöö ja kohvik ootas sulgemist.
Rik viipas käega daami suunas ise samal ajal lausudes: „jan, sa vaata vaid teda! sa sina ei tahtnud täna hispaania tantsijannadega hullata!“
uudishimulik Jan keeras aeglaselt end toolil, et vaadata üle oma õla baarileti suunas. koheselt tekkis tal familiaarne tunne selle daami suhtes; ta jälgis naist hoolega mõnd aega ning jõudis siis ootamatult arusaamisele, et see on naine, keda ta kohtas täna oma trepikojas. jan jälgis naist tardunult ega pannud tähele, et Rik teda juba korduvalt on kõnetanud ilma vastust saamata. lõpuks rik müksas jani oma käega, millepeale jan võpatas ning end tagasi algasendisse keeras.
Rik lausus heatahtlikult naeratades: „jan, ma näen, et ka sul on hea maitse. see on ainult hea“
Jan:“ ma olen seda naist varem näinud. see tähendab, ma nägin seda naist täna oma trepikojas. ta viibis täna mu naaberkorteris“ lausus jan poolsosinal.
Rik: good for you, my friend. kell on märkamatult tiksunud üle südaöö. vahest lähed ja kõnetad teda, teil on ju ühine kodutee. lausus rik ning kummutas oma klaasi põhja jäänud viimase viski koos poolsulanud jääkuubikutega. rik pühkis suud oma varrukasse ning hakkas parasjagu püsti tõusma, et lahkuda, kui Jan teda taktistas ning lausus nüüd juba täiesti sosinal: „ rik, ma ei saa ju niisama minna ja temaga rääkima hakata! ta mõtleb kindlasti, et ma olen mingi kõlvatud mees, kes peab teda prostituudiks!“ ise samal ajal vilksamisi naist vaadates. Janile tundus, et naine oleks nagu tulnud kuskilt pidulikult banketilt. ta kandis kõrgete kontsadega kingi, võrdlemisi lühikest seelikut ning tumedat jakki ning ta juuksed olid meeldivalt soengus.
Rik nägi, et jan on taas lummatud sellest naisest. ta viibutas kelnerile, et too tuleks nende lauda. selle asemel, et arve võtta, otsustas rik et sellele üksikule naisele viiakse pudel šampanjat nende poolt ning pärast seda võtab alles arve. Jan keeras sellepeale end Riki suunas ning lausus tõsiselt: Oh, rik, casanova!“. Rik naeratas, tõusis püsti, pani lauale veidi sularaha juhuks kui kelner tuleb, et siis arve saaks makstud, jättis janiga hõvasti ning lahkus kohvikust. jan surus riki kätt ning istus tagasi lauda. ta märkas sularaha riki laua poolel, krabas selle pihku ning liikus baarileti suunas kelnerile vastu. jan pistis riki raha tasku, võttis oma rahakotist 100-eurose, ulatas selle kelnerile ning lausus: „tagasi pole vaja!“ olgugi, et arve oli 90 eurot tänu kallile šampusele, oli see siiski arvestatav jootraha ning rahulolu võis märgata ka kelneri näoilmest. Jan aga ei vaadanud kogu see aeg kelneri poolegi, tema silmad olid suunatud üksnes naise poole. ta jälgis teda kramplikult ning kui kelnerile sai raha makstud, astus ta baarileti äärde otse naise kõrvale ning lausu: „Kohe tuleb šampus! Carpe diem!“
Naine keeras pea imestunult Jani poole ning ei lausunud algselt sõnagi. end veidi kogudes märkas ta, et jan jälgib teda endiselt nagu ootaks ikka veel vastust või mingisugust reaktsiooni. Pärast mõnigat ootamist jan juba kohkus veidi ning kahetses, et oli siia istunud ning soovis, et ta oleks lahkunud koos Rikiga. Niipea kui ta vaatas viivuks oma käekella, lausus naine: „Me kohtsime täna, eks ole?“
jan vaatas talle hämmeldunult otsa. Lähedalt oli tema nägu veelgi kaunim: ilus sile ja kergelt päevitunud näonahk, helesinised silmad ning tumepunaseks võõbatud huuled murdisd midagi Jani tavapärastes enesekaitsemehhanismides. Naine märkas, nagu alati, mehe abitust ja nõrkust sel momendil, pööras pea ning rüüpas pokaalist veini. ta teadis, et see tüüp on tal peopesal. Janile meeldis kõik, mida ta nägi. Teatraalselt  rüüpas naine veinipokaalist väikse sõõmu, asetas pokaali õrnalt lauale tagasi ning pärast limpsas keelega veinimärjad huuled kuivaks ise samal ajal Jani salakavalt jälgides. jan oli kaotanud hetkeks kontrolli samal ajal kui naine tegi seda, mida ta on teinud aastatuhandeid. Jan otsustas, et teeb naisele ettepaneku minna välja jalutama, kuid tema plaani rikkus väljast kostuv jäme meeshääl, mis  hüüatas: „Marie!“, millepeale naine tõusis koheselt püsti, haaras oma käekoti, vaatas vilksamisi Janile silma sisse ja lahkus kiirustades. Jan jäi nõutult seisma ja talle järele vaatama. Miski tema sees rebenes, taaskord; kas oleks ta pidanud naist takistama ja siis vähemalt oma ettepaneku teatavaks tegema. Võib-olla oleks ta pidanud seda kohe varem tegema, olgugi et selleks polnud sobivat momenti? Ehk oleks ta pidanud üldse naist ignoreerima ja lahkuma koos Rikiga? Jan tundis kasvavat vihasööstu iseenda suhtes, ta haaras äsja toodud šampuse pudeli ning lahkus. taevas oli nüüdseks selginenud ja kuu valgustas jani koduteed.

Jan ärkas kohkudes telefonihelina peale. Ta hüppas voodist püsti, märkas, et väljas on juba täiesti valge ning ilmselgelt oli ta sisse maganud ja on nüüd tööle hilinemas. Helistajaks oli loomulikult ülemus Blauberg, õigusbüroo omanik, väga pikk ja kõhetu vanamees, kelle hallid juuksed olid mustaks värvitud ning kes oli asjaajamistes väga pedantne.
Blauberg lausus: „Halloo, Jan, miks sa tööl ei ole? haigus taaskord?“
Jan: Ei,  härra, magasin sisse, kuid olen 30 minuti pärast kohal.“ ning pani toru hargile.
Ometi tundus talle täiesti mõeldamatu praegu tööle minna, kuna ta mõtted liikusid koheselt eilsete sündmuste radadel  nagu oleks see kõik just mõni hetk tagasi juhtunud. Mida enam talle meenusid eilse õhtu sündmused ja selle üksikasjad, äsjane ülemuse sarkastiline telefonikõne, seda jõuetumalt ta end tundis. Jan istus voodi servale ja jälgis enda ette maha nagu oleks seal midagi tähelepanuväärset. Ta elas parasjagu läbi eilseid tundmusi, olgugi et eilset mingisuguseks sündmuseks nimetada on ebatäpne ja liialdatud, meenusid talle Riki sõnad, kus sõber soovitas tal minna neiuga vestlema, kuna nii neiul kui janil on ühine kodutee. Need sõnad sütitasid janis miskit nii tugevalt ja pöördumatult, et jan kargas otsekohe püsti, võttis uksenurgast hommikumantli, pani selle kiiruga selga ja tormas otsekohe naabri ukse taha. Jan lasi kella ja koputas kannatamatult ning ilmselt suurest ehmatusest avanes hetke pärast ka naabriuks. Lävel seisis vanem naisterahvas Ly, kes jälgis jani täiesti rahuliku ilmega nagu oleks ta seda oodanud. Jan lausus kergelt hingeldades, kuid selge häälega: kus tüdruk on? tüdruk, kes siit eile väljus ja minema tormas?“
Ly näole ilmus pärast jani küsimust kerge muie: ära muretse, mu tütrega on kõik korras. ta oli eile veidi tujust ära, aga ta tuleb täna õhtul tagasi. ta mees, Ron, ostis talle mingi kingituse, aga selgus, et see kingitus ei osutunud hinna poolest Marie’le vääriliseks ning ta oli sunnitud selle tagasi lükkama ja uut nõudma. me oleme naised, tead ju küll?!“ viimast lauset rõhutas ta veidi juba naeratades kuid majesteetlikult . „Ehk tuled täna õhtul meile õhtust sööma? Marie’le teeks see kindlasti heameelt“ lausus Ly ise tähelepanelikult jani ekstravagantset hommikumantlit uurides.
jan võttis vastu Ly pakkumise ning l’ks tagasi oma korterisse. ta tundis nagu ta oleks saavutanud midagi suurt, nagu oleks äsja ületanud elu suurima takistuse. ta tundis, et on toimunud pöördumatu nihe ning edaspidi saab vaid paremaks minna ja see meeldis talle.