Domineerivad
erahuvid, isiklikud huvid ja ambitsioonid, ka korporatsioonide huvid. võiks
olla miski kolmas osapool, mis on teistest kõrgemal-näiteks „vabariigi huvi“.
Näide: „vabariigi huvides ma leian, et mina ei ole sobilik kandidaat siia, kuna
leian, et leidub minust paremaid kandidaate.“ sellist lauset tänapäeval ei
kuule, isegi kui keegi ütleks nii, siis sellises poliitilises keskkonnas nagu
praegu, võib eeldada, et selle lause taga on erahuvid, isiklik ambitsioon, mis sillutab tee võimukohtade vahetuseks vms,
mis on osa näitemängust ehk siis mitte tõsiseltvõetav.
poliitika on liigselt polariseerunud, maailmavaade EV-s on ülehinnatud. kõik peaksid ajama ühte asja
nagu valimisreklaamideski: parem haridus, parem töö, parem palk.
valimisreklaamid tuletavadki seda meelde, et KÕIGi erakondade lubadused on
sarnased. demokraatliku poliiitka
eesmärk on lihtne: riigi ja selle elanike huvid ja heaolu. jamad algavad kui
poliitika väljub riigipiiridest
poliitikud oleks nagu eraldi tõug. kes on võimul, need justkui hoiaksid mingeid
saladusi. koguaeg ollakse kramplik ja puine ning ignoreeritakse raha tahet.
ilmsed asjad, mida rahvas toetab, eiratakse. minu arust see on veenev näide, et
EV pole vabariik, kuna ta pole vaba oma otsustes. kui nüüd selle tõsiasja
valguses vaadata veelkord poliitikuid ja nende käitumist ja väljaütlemisi, siis
saabki kõik mõistetavaks.
me peaksime olema kõik vennalikud, suure ühise huviga, mis kahvatub mingisuguse
„meil on maailmavaateline erinevus“ kõrval, ning seisma eesti vabariiki ja
kõigi eestimaalaste eest väljas.
kui EV põhiseaduse „aktsiad“ on 60% ulatuses EL käes, siis kas saab tõmmata
paralleeli firmaga ja sellega seotud aktsionäridega, kus osanik 60%-ga juhib 40% üle? IRL valimsteemalises ajakirjas ütles
m.laar midagi taolist, et 60% seadustest dikteeritakse brüsselist ning need
omavad kontrolli ev põhiseaduse üle.
aga sbk lõpetanud sõdur annab vande, et jääb truuks põhiseaduslikule korrale.
seega on kohustus olla truu 40% osas?
vahepeal on toimunud fundamentaalsed muutused, kuid nimi ja etendus selle ümber
on jäänud muutumatuks. see on pettus.
kas ei oleks õigem välisministeeriumil minna vajadusel riiki kaitsma? vanakreekas
tegid poliitikat mehed, kes olid ka sõjaväekohustlased. nad vastutasid oma
poliitika ja selle tagajärgede eest. see on tõeline diplomaatia.
me oleme kõik üks, me vaatame lihtsalt eri vaatenurkade alt. me isegi
plaksutame tribüünidel ühiselt, nii kodu kui vastasmeeskonna poolehoidjad, kui
ühe meeskonna mängija teeb hea pealelöögi ning väravavaht hea tõrje. kas oli
siin oluline ründaja või väravavahi sooritus? tribüünilt aplodeeritakse
niikuinii.