noored ja yolo

Noorte seas on ilmselt tuntud lääne ühiskonnast alguse saanud YOLO (you only live once) mentaliteet.  Väide on küll loogiliselt võetuna igati korrektne, kuid mulle tundub, et seda mõistetakse ja kohaldatakse vääralt.
Kui keegi hüüab „yolo!“, siis enamasti õhutatakse tegema pigem mõtlematuid ja destruktiivseid tegevusi nagu joomine (mida rohkem, seda parem), suitsetamine, bussipaviljoni klaasi purustamine või üleüldiselt midagi ohtlikku enda või teiste tervisele, varale. Miskipärast on yolo-mentaliteet saavutanud mõtlematuse fooni, justkui see looks mingi aluse või annaks õigustuse. Paraku unustatakse, et liigse emotsiooni ajel tehtu võib hiljem pälvida püsivat kahetsust ning peagi jõutakse arusaamani, et elu ei lõppegi veel niipea ning mõtlematusest tehtu tol õhtul elab edasi. Elatakse küll korra ja eksida on lihtne, kuid hiljem vigu heastada on keerulisem. Yolo ei päästa.
Mõistlikum versioon yolo-mentaliteedist peaks hoopis julgustama meid lugema klassikuid ja ennast harima; otsima tõde, otsima ja mõistma põhjusi, kuna siis saab leevendada tagajärgesid; tegelema personaalse arenguga ning mõtlema kaasa ka ühiskondlikel teemadel.
Selleasemel, et loomastuda, võiks elada hoopis tähenduslikumalt ning teha mõtestatuid tegevusi, kuna siis võid kindel olla, et ei raiska väärtuslikku aega rumalustele. Elu on meil kõigil üks ja elu ajaline kestvus Maal on piiratud, mistõttu tuleks seda aega rohkem hinnata ja austada, isegi teatud aukartust tunda tema ees. Mõtestatus aitab elimineerida mõtlematuse, tarkus purustada rumaluse ning püüdlemine seljatada sihituse. 

Eesti jalgpall

Võit Norras võis halvasti mõjuda, kuna meeskond võis muutuda liigselt rahulolevaks ning siit ka kaotus San Marinole – nii arvas Martin Reim. Kui Zenjov oleks oma võimaluse(d) realiseerinud oleks kõik hoopis teisiti ja need tüüpilised mängujärgsed avaldused täiesti sisutud.
Tegelikult nad on alati mingis mõttes sisutud, sest jalgpall on üldiselt pealiskaudne mäng, kus parem meeskond ei pruugi alati võita. Alati räägitakse ühte ja sama nii õnnestumiste kui ebaõnnestumiste korral: „peame oma võimalused realiseerima“, „peame mängima kaitses kindlalt“, „me ei tohi vastast alahinnata“. Samas, mis on muutunud jalgpallis ja mis muutub tulevikus? Arvan, et püsivalt pole muutunud midagi ning tulevikus muutuvad vaid tänased mängijad vanemaks; tulevad uued noormängijad, uued treenerid, kuid olukorrad, eksimused, mängueelsed ja-järgsed sõnavõtud jäävad samaks.
 Hiljuti võitis Inglismaa napilt Eesti koondist kõigest ühest Rooney karistuslöögist löödud väravast, mis napilt libises Pareiko käte vahelt väravapostide vahele. Kui on võit, siis on kõik korras, aga ebaõnnestumiste puhul hakatakse mõtlema ja analüüsima (sageli mõeldakse üle). Kõigil on oma teooria ja arvamus, miks ei suudetud võita, kuid unustatakse lihtne tõde, et jalgpallis on palju juhuslikkust, kus õnn või ebaõnn määrab mängu võitja. Seega ei tohiks viiki San Marinoga tõsiselt võtta. Jordaania jalgpallikoondis sai ju vastu muru surutud (juhuslikult).

"Antiikfilosoofia" I.Meos

Herakleitos:  „Samasse jõkke ei saa astuda kaks korda“  (kõik muutub, voolab, inimene muutub, uued elamused, uuem mina vms,) „Samasse jõkke me astume kaks korda ja ei astu, me oleme ja ei ole“  „Kui inimestele sünniks kõik nende tahtmise järgi, paremaks ei läheks“ (muutlikkus,kõik on suhteline)

Sofistide filosoofia põhijoon on relativism ehk kõige suhtelisuse tunnistamine. Iga asja kohta on õigustatud kaks teineteisele vasturääkivat seisukohta ja mõlemad on tõesed (juhul, kui keegi neid tõeseks peab) nt külm vesi järves, maailm on ilus või nõme ehk millisena asju näeme, sellised nad meile ongi.

Hegel Gorgiasest: „Terve mõistus on oma ajastu mõtteviis, milles sisalduvad kõik selle aja eelarvamused: mõttemäärangud valitsevad tema üle, ilma ,et seda endale teadvustaks. Seepärast läkski Gorgias kaugemale tervest mõistusest“

„Inimesed, kes tahavad saada heaks ratsutajaks, ei võta endale mitte kõige rahulikumaid, vaid tuliseid hobuseid.[....]. ..., võtsin endale Xanthippe naiseks veendumusega, et kui suudan taluda teda, siis on mul kerge suhelda kõigiga.“ Sokrates, Xenophon teoses


Sokrates: „Kui eesel mulle kabjaga äigaks, ei hakkaks ma ju teda kohtusse kaebama“ (inimesed, kes lõid Sokratest; kes jäid lolliks vestluses/vaidluses Sokratesega; Sokrates kasutas irooniat).

Platon: "Inimene võib anda õige vastuse igale küsimusele tingimusel, et küsimus esitatakse õigesti.“ 

Demokritos:  „Inimesele on kohane hoolitseda enam hinge kui keha eest, sest hinge täiuslikkus parandab keha puudusi, keha tugevus ilma mõistuseta ei tee aga hinge millekski paremaks.“

„Loom midagi vajades teab, palju ta vajab, inimene aga mitte“

Voorus seisneb tegudes ega vaja suuri sõnu. Antisthenes

Diogenesest-  keegi viis ta suursugusesse majja ja tal keelati maha sülitada. Diogenes köhatas ja sülitas tollele näkku öeldes, et ei leidnud sobivamat kohta.  Saunas on vähe inimesi, kuid palju rahvast. Miks annavad inimesed raha kerjusele, kuid mitte filosoofle? Sest pimedaks või lombakaks võivad nad isegi saada, kuid filosoofiks ei iial. Sportlased on nürimeelsed, miks? Sest nad koosnevad sea-ja härjalihast. Paljud naeravad su üle, Diogenes, aga nende üle naeravad võib-olla eeslid, kuid mis loeb neile eeslite arvamus. Nii ka mina – mis loeb mulle nende arvamus. Teenijad on orjuses oma isandate käes, rumalad on orjuses oma tahtmiste käes.


Kokkuvõtvalt on skeptitsismi põhimõte, et hoidu otsustamast asjade loomuse üle ning saavuta sel teel hingerahu.

Epikurose õpetuse järgi võib hingerahu saavutada teadmiste abil maailma kohta, skeptikute arvates aga otsustusest hoidumise abil asjade loomuse kohta. (D.Carnegie: ainuke viis vaidlustes võita on vaidlustest hoiduda)

Kas kalkunitele on ka jõulud rahu ja hea tahte ajaks?

Kui meil oleks rohkem meeleorganeid, siis tajuksime maailma hoopis teistsugusena. Milline on aga asjade tegelik loomus, seda me ei tea.

"Stepihunt" H.Hesse

„Valule peaks uhke olema – iga valu on meie kõrge seisuse meenutus.“

Enamik inimesi ei taha enne ujuda, kui nad seda oskavad.  loomulikult ei taha nad ujuda, nad on ju sündinud maa mitte vee jaoks.[....]Ja loomulikult ei taha nad mõtelda; nad on ju loodud elamiseks, ja mitte mõtlemiseks. ...... kes teeb mõtlemisest peaasja, see võib selles osas kaugele jõuda, aga ta vahetab siiski maa vee vastu ja kunagi ikka upub.

... nii kipuvad need loomused, keda me „enesetapjateks“ nimetame ja kes on alati väga tundlikud ja tundelised, vähimagi vapustuse korral intensiivselt anduma enesetapu kujutlusele.

...tegelikult on õilsam ja ilusam lasta end elu enda poolt võita ja selili panna, kui seda oma käega teha

Seetõttu on kodanlane oma olemuselt nõrga eluihaga olend, kartlik, hirmul iga enesekaotuse ees, kergesti valitsetav.

Sest paistab, et kõigil inimestel on kaasasündinud ja lausa loomusunniline vajadus pidada oma mina mingiks ühtsuseks. See väärkujutlus võib ükskõik kui sageli ükskõik kui raske hoobi saada, ikka paraneb ta uuesti.

Kehaliselt on iga inimene tervik, hingeliselt mitte kunagi

Inimene koosneb suurest hulgast hingedest, väga paljudest minadest.

Igavikus pole aga mingit aega: igavik on üksnes silmapilk, sa näed, just paras ühe nalja jaoks.

Õppige seda tõsiselt võtma, mis on tõsiselt võtmist väärt, ja muu üle naerma!

/--/igasugune kõrgem huumor algab sellest, et omaenda isikut enam tõsiselt ei võeta.

Inimene pole ju mingi kindel ega püsiv vorm, pigem on ta katse ja üleminek, ei midagi muud kui kitsas ja riskantne sild looduse ja vaimu vahel.

Sest ükski inimene, isegi mitte primitiivne neeger, isegi mitte idioot, ei ole nii meeldivalt lihtne, et tema olemust võiks seletada ainult kahe või kolme põhielemendi summana.

Kodanluse puhul on maksev suurmeeste ümberpööratud põhimõte: kes pole minu vastu, on minu poolt.

Kahju oli nüüdsest ja tänasest, kõigist neist loendamatuist tundidest ja päevadest, mis mul kaduma läksid, mida ma ainult kannatasin, mis ei toonud ei kingitusi ega vapustusi.

Iga tugev inimene saavutab eksimatult selle, mida tõeline tung tal otsida käsib.

Elada maailmas, nagu poleks see maailm, austada seadust ja siiski temast üle olla, omada, nagu ei omatakski, loobuda, nagu polekski see loobumine — kõiki neid kõrge elutarkuse armastatud ja sageli formuleeritud nõudeid on võimeline täitma üksnes huumor.

...Sest seda vihkan, jälestan ja nean ma siiski kõige kirglikumalt, seda kodanluse rahulolu, tervist, mugavlemist, seda turgutatud optimismi, seda keskpärase, normaalse, läbilõikelise tulusat ja tõhusat kultiveerimist.

Aga kui sul on oma lõbu jaoks teiste inimeste luba vaja, siis oled sa tõesti õnnetu mehike!

Te peate elama ja te peate naerma õppima. Peate õppima kuulama elu neetud raadiomuusikat, peate austama vaimu selle taga, peate õppima naerma selles oleva kila-kola üle! Ja kõik, rohkem teilt ei nõuta!

Mis pakub lõbu, seda tuleb nautida.

"Vana-Rooma inimene" A.Giardina

Kodanikud meessoost

Fašistlikud valitsused kuritarvitasid propagandistlikul eesmärgil kõike roomalikkku.

Augustinus: „Juhul kui kaugenetakse õiglusest, siis mis muud on kuningriigid kui vaid suured röövlijõugud. Sest eks ole ka suured röövlijõugud omamoodi väikesed kuningriigid?“

Juba kõige kaugematest algusaegadest peale olevat Rooma ajalugu iseloomustanud avatus võõramaalaste suhtes (keiser Claudiuse arvamus)

"Promathion tundmatu autori järgi ei pärinenud Remus ja Romulus kuninglikust soost, vaid ema oli neil orjatar."

"18. saj. lõpus tõstis vabaduse tärkamine kaasaegses maailmas esile taas antiikaja suundumused,......"

Kõige võrdõiguslikum oli üldises plaanis vabariigi viimane sajand. Keisririigi kehtestamine – tugev vastupidine suundumus. Kasvas ebavõrdsus, mis lähtus seisuste hierarhiast. Ius civile(kodanike õigus) oli lakanud olemast aequum ius (võrdne õigus).

Seejuures kuulus „ühiskonna omand“ – sillad, akveduktid, rannik, karjamaad, kaevandused – kõigile, ja selle mõistlikust kasutamisest saadavad tulud pidi katma ühiskondliku organisatsiooni kulutusi (ametnike palgad, religioon, asutuste töö tagamine)

Kodanik- võlglane kolmes aspektis, võlgnes kõigile teistele teeneid, mis puudutasid tema isikut ja varandust, oma „hea nõu“ ja „erapooletud seisukohad“. Kodanik oli mobiliseeritav sõdur, maksumaksja, valija, kandidaat avalikesse ametitesse. Need põhimõtted ei vajanud seaduslikku akti; tekkisid linnriigi ajal. Ei tehtud vahet neil, kes valasid oma verd ja kes andsid raha või viimaks neil, kes käskisid ja kes kuuletusid; vastavalt olukorrale oli igaüks sõdur, maksumaksja, valija, ametnik; igaüks pidi (Cicero ja Livius)  suutma samal ajal kuuletuda kui ka käskida

Cicero kutsus hääletusel läbikukkunud kandidaate tagasihoidlikkusele ja leppimisele- kõik need näitavad isamaa-armastust, „ühiskonna huvidele alistumisest“, ilma milleta ei saa riik eksisteerida

Linnriigi olulisemaks probleemiks oli koormiste ja hüvede jagamine. tuli silmas pidada: hüved suuremad kui koormised, ajaline jaotus-koormised ja hüved pidid vahelduma; viimaks kodanikevahelist jaotust- mitte alati ühed ja samad kodanikud ning mitte nii et ühtedele ainult koorm. ja teistele hüved.

Sõjaväkke kutsuti üldjuhul vaid rikkamaid.

Küsiti otse rahva arvamust, rahvaesindajate süsteemi ei tuntud ->kodanikud rahvakoosolekule

Cicero: Muistne Kreeka käis alla, kuna rahvakoosolekul oli liiga suured volitused ja ohjeldamatus. (roomlased ei lasknud ühelainsal koosolekul olla otsutava tähtsusega).  Ehk siis Rooams püüti arvamuste väljendamist ja otsustamisprotsessi hierarhiseerida.


Rahval polnud võimalik koosolekul vabalt rääkida (vaid “jah“ või „ei“) Lõpus sai veidi teatud tingimustel

kuni 46-aastased kodanikud olid juuniorid, üle 46 – seeniorid


Iga indiviidi ressursid määrasid ära nii tema poliitilise vastutuse kui ka sõjalise osaluse, mida ei peetud mitte niivõrd  kohustuseks, vaid pigem õiguseks, isegi privileegiks.

Keisrigiigi ajal sõdur kui elukutse ehk siis palgasõdurid, allusid keisrile. Alalisse sõdurisse suhtuti kui kasutusse laisklejasse, liigne suu mida toita (Augustus lõpetas linnriigi kriisi, kehtestas autoritaarse valitsusviisi ja võimu sõjaväe üle) ... sõdur võtab ühiskonnas koha, mille kodanik on moraalse allakäigu tõttu vabaks jätnud (rooma mentaliteedi kadumine)

Aristoteles: „Kui laste saamisele ei panda piire, [---] on tulemuseks vältimatu vaesus“

Platoni ja Aristotelese meelest rajaneb õiglane ühiskonnakorraldus ebavõrdsusel: orjad, kes on väiksemate annetega üksikisikud (nad arvasid, et sellest aru saada, piisab kui neid  jälgida), ei kõlba millekski muuks kui vaid tööks ja kuuletumiseks.


Stoikute meelest ei ole orjus loomulik, sest ainus loomulik erinevus on tarkade ja lollpeade vahel.

Mõte, et orjana, naisena või kerjusena sündimine ei ole iseenesest alandav, vaid alaväärseks muututakse ühiskonna survel, ei saavutanud laiemat kõlapinda enne 19.sajandit (autori seisukoht: Aristotelesel ei tulnud pähe, et tegelikult alandab ja nüristab neid orjus ja põlgus, seepärast nad ongi „sobilikud“ orjadeks ehk õnnetud, harimatud, vaesed, alandlikud) Aristoteles arvas et osad on juba sünnipäraselt mõeldud orjaks saama, loodus kujundab, tugev või nõrk kehaehitus jne.

Stoikud: ainult voorus võimaldab saavutada eluviisi, mille loodus on inimsoole eesmärgiks seadnud (voorus- on kink, mille „loodus“ seda peaaegu sõna bioloogilises tähenduses, on inimsoo esindajatele kaasa andnud, nii nagu ta on varustanud loomad neile ja nende liiglile ellujäämiseks vajalike instinktidega) -> neis juhindus antiikaja mõtlemine, otse „loodusest ja kosmosest“ mitte väärtustest nagu „ühiskond“ ja ajalugu“

"Mis puutub saatusesse, siis see juhib üksikisikuid, mitte riike ega inimrühmi" – Seneca


Aristotelese arvates on barbarid sündinud selleks,et kreeklased neid koloniseeriksid

Seneca: tuleb teistele head teha, jagada raskusi, mitte türanniseerida impeeriumi provintside elanikke... Kuid kes tahab liiga palju, ei saavuta midagi. Kuna kogu maailma pole võimalik sõbralikult kohelda, tuleb piirduda lihtsamaga, ilmutades seda voorust vaid piiratud valdkonnas: olla humanne igapäevastes viisakussuhetes ning väikestes asjades, mis ei maksa midagi.

Tocqueville’i teoreem: inimgrupp võib võõra tsivilisatsiooni väärtused omaks võtta vaid juhul, kui pärast nende omaksvõtmist ei leia nad end selle tsivilisatsiooni kõige alamalt astmelt. Punanahkade pealik sureb pigem oma mineviku kuulsuses ja õilsas viletsuses, kui et leiab end valgete ühiskonna kõige alamalt astmelt. (ENSV, koloniaalriigd)