"Vana-Rooma inimene" A.Giardina

Kodanikud meessoost

Fašistlikud valitsused kuritarvitasid propagandistlikul eesmärgil kõike roomalikkku.

Augustinus: „Juhul kui kaugenetakse õiglusest, siis mis muud on kuningriigid kui vaid suured röövlijõugud. Sest eks ole ka suured röövlijõugud omamoodi väikesed kuningriigid?“

Juba kõige kaugematest algusaegadest peale olevat Rooma ajalugu iseloomustanud avatus võõramaalaste suhtes (keiser Claudiuse arvamus)

"Promathion tundmatu autori järgi ei pärinenud Remus ja Romulus kuninglikust soost, vaid ema oli neil orjatar."

"18. saj. lõpus tõstis vabaduse tärkamine kaasaegses maailmas esile taas antiikaja suundumused,......"

Kõige võrdõiguslikum oli üldises plaanis vabariigi viimane sajand. Keisririigi kehtestamine – tugev vastupidine suundumus. Kasvas ebavõrdsus, mis lähtus seisuste hierarhiast. Ius civile(kodanike õigus) oli lakanud olemast aequum ius (võrdne õigus).

Seejuures kuulus „ühiskonna omand“ – sillad, akveduktid, rannik, karjamaad, kaevandused – kõigile, ja selle mõistlikust kasutamisest saadavad tulud pidi katma ühiskondliku organisatsiooni kulutusi (ametnike palgad, religioon, asutuste töö tagamine)

Kodanik- võlglane kolmes aspektis, võlgnes kõigile teistele teeneid, mis puudutasid tema isikut ja varandust, oma „hea nõu“ ja „erapooletud seisukohad“. Kodanik oli mobiliseeritav sõdur, maksumaksja, valija, kandidaat avalikesse ametitesse. Need põhimõtted ei vajanud seaduslikku akti; tekkisid linnriigi ajal. Ei tehtud vahet neil, kes valasid oma verd ja kes andsid raha või viimaks neil, kes käskisid ja kes kuuletusid; vastavalt olukorrale oli igaüks sõdur, maksumaksja, valija, ametnik; igaüks pidi (Cicero ja Livius)  suutma samal ajal kuuletuda kui ka käskida

Cicero kutsus hääletusel läbikukkunud kandidaate tagasihoidlikkusele ja leppimisele- kõik need näitavad isamaa-armastust, „ühiskonna huvidele alistumisest“, ilma milleta ei saa riik eksisteerida

Linnriigi olulisemaks probleemiks oli koormiste ja hüvede jagamine. tuli silmas pidada: hüved suuremad kui koormised, ajaline jaotus-koormised ja hüved pidid vahelduma; viimaks kodanikevahelist jaotust- mitte alati ühed ja samad kodanikud ning mitte nii et ühtedele ainult koorm. ja teistele hüved.

Sõjaväkke kutsuti üldjuhul vaid rikkamaid.

Küsiti otse rahva arvamust, rahvaesindajate süsteemi ei tuntud ->kodanikud rahvakoosolekule

Cicero: Muistne Kreeka käis alla, kuna rahvakoosolekul oli liiga suured volitused ja ohjeldamatus. (roomlased ei lasknud ühelainsal koosolekul olla otsutava tähtsusega).  Ehk siis Rooams püüti arvamuste väljendamist ja otsustamisprotsessi hierarhiseerida.


Rahval polnud võimalik koosolekul vabalt rääkida (vaid “jah“ või „ei“) Lõpus sai veidi teatud tingimustel

kuni 46-aastased kodanikud olid juuniorid, üle 46 – seeniorid


Iga indiviidi ressursid määrasid ära nii tema poliitilise vastutuse kui ka sõjalise osaluse, mida ei peetud mitte niivõrd  kohustuseks, vaid pigem õiguseks, isegi privileegiks.

Keisrigiigi ajal sõdur kui elukutse ehk siis palgasõdurid, allusid keisrile. Alalisse sõdurisse suhtuti kui kasutusse laisklejasse, liigne suu mida toita (Augustus lõpetas linnriigi kriisi, kehtestas autoritaarse valitsusviisi ja võimu sõjaväe üle) ... sõdur võtab ühiskonnas koha, mille kodanik on moraalse allakäigu tõttu vabaks jätnud (rooma mentaliteedi kadumine)

Aristoteles: „Kui laste saamisele ei panda piire, [---] on tulemuseks vältimatu vaesus“

Platoni ja Aristotelese meelest rajaneb õiglane ühiskonnakorraldus ebavõrdsusel: orjad, kes on väiksemate annetega üksikisikud (nad arvasid, et sellest aru saada, piisab kui neid  jälgida), ei kõlba millekski muuks kui vaid tööks ja kuuletumiseks.


Stoikute meelest ei ole orjus loomulik, sest ainus loomulik erinevus on tarkade ja lollpeade vahel.

Mõte, et orjana, naisena või kerjusena sündimine ei ole iseenesest alandav, vaid alaväärseks muututakse ühiskonna survel, ei saavutanud laiemat kõlapinda enne 19.sajandit (autori seisukoht: Aristotelesel ei tulnud pähe, et tegelikult alandab ja nüristab neid orjus ja põlgus, seepärast nad ongi „sobilikud“ orjadeks ehk õnnetud, harimatud, vaesed, alandlikud) Aristoteles arvas et osad on juba sünnipäraselt mõeldud orjaks saama, loodus kujundab, tugev või nõrk kehaehitus jne.

Stoikud: ainult voorus võimaldab saavutada eluviisi, mille loodus on inimsoole eesmärgiks seadnud (voorus- on kink, mille „loodus“ seda peaaegu sõna bioloogilises tähenduses, on inimsoo esindajatele kaasa andnud, nii nagu ta on varustanud loomad neile ja nende liiglile ellujäämiseks vajalike instinktidega) -> neis juhindus antiikaja mõtlemine, otse „loodusest ja kosmosest“ mitte väärtustest nagu „ühiskond“ ja ajalugu“

"Mis puutub saatusesse, siis see juhib üksikisikuid, mitte riike ega inimrühmi" – Seneca


Aristotelese arvates on barbarid sündinud selleks,et kreeklased neid koloniseeriksid

Seneca: tuleb teistele head teha, jagada raskusi, mitte türanniseerida impeeriumi provintside elanikke... Kuid kes tahab liiga palju, ei saavuta midagi. Kuna kogu maailma pole võimalik sõbralikult kohelda, tuleb piirduda lihtsamaga, ilmutades seda voorust vaid piiratud valdkonnas: olla humanne igapäevastes viisakussuhetes ning väikestes asjades, mis ei maksa midagi.

Tocqueville’i teoreem: inimgrupp võib võõra tsivilisatsiooni väärtused omaks võtta vaid juhul, kui pärast nende omaksvõtmist ei leia nad end selle tsivilisatsiooni kõige alamalt astmelt. Punanahkade pealik sureb pigem oma mineviku kuulsuses ja õilsas viletsuses, kui et leiab end valgete ühiskonna kõige alamalt astmelt. (ENSV, koloniaalriigd)