äratundmisrõõm

Eile tarbisin Uus-Põhjamaa meediat nagu tavapäraselt ning ühtäkki meenus C.Bukowski tsitaat:


"Demokraatial ja diktatuuril on see vahe, et demokraatias hääletad kõigepealt ja saad korraldused hiljem, diktatuuri puhul ei tarvitse hääletamisele aega raisata.
C.Bukowski

Kas ei meenuta see meie ühiskonnas toimunut ja hetkel toimuvat? (ESM "investeeringud", alalised NATO baasid, kooseluseadus, pagulased).
Kas uus ja peenekoeline diktatuur ilmutab end solidaarsuse egiidi all?

Kõhklus

Metsale oli langenud sügisrüü, kollakas-pruunid lehed õõtsusid kergelt jaheda sügistuule käes. Taevas oli pilves ja sombune; eemal aiaposti otsas seisis hallvares, aeg-ajalt kraaksudes ja siis Jani jõllitades nagu oleks tal mingi salajane sõnum. Jan silmitses teda, kuniks vares järsku lendu tõusis ja metsa poole lendas. Seejärel ärkas ka Jan, sügavale mõtteisse vajunust, kergelt võpatades, ja sai aru, et on aeg ka temal liikuma hakata. Jan oli pikk ja saleda kehaehitusega, pikemate heledate juustega, seljas kandis oma kulunud pruuni mantlit nagu harilikult. Ta võttis maast oma koti, viskas õlale, ja hakkas kodu poole liikuma. Jan leidis viimasel ajal end pidevalt üksi ringi uitamas või siis jõe ääres kivil istumas ja kala püüdmas. Teda valdas mingi seletamatu raskemeelsus; nagu töömees, kes on pärast rasket füüsilist töötamist väsinud; nii oli Janile omane vaimne väsimus ja jõuetus, mille leevendamiseks ei piisanud magamisest ega puhkusest. Oma lapsepõlves oli ta olnud vägagi elav ja rõõmsameelne, kuna siis tundus talle kõik hoopis meeldivam ja lihtsam. Jani lähedased arvasid, et noormees ongi paratamatult keeruline, kuna see on tema iseloom ning naljatades peeti teda eeskujulikuks eestlaseks. Ent mida teavad lähedased? Lõppude-lõpuks oleme me siin kõik ju üksi, kõik iseenda eest oma unikaalse ja kordumatu isikukoodiga.

Peagi kerkis silmapiirile Jani kodu, väike kahekorruseline kortermaja linna lähedases ja looduskaunis asupaigas. Maja piirnes üheltpoolt metsa ja teiselt poolt autoteega. Maja kõrval oli lastemänguväljak ja istepingid, mis asetsesid kõrvuti autoparklaga.  Jan elas seal üksinda ja naabritega suhtles harva. Oma korteri teenis ta välja ise ja seda suurte pingutustega, mis tema vanuse kohta oli suur saavutus võrreldes eakaaslastega. Jan oli jurist ja töötas linna prežtiiseimas õigusbüroos, kus tööd ja stressi oli küllaldaselt. Jan oli töötanud seal alates õpingute lõpetamisest 7 aastat ja sageli venisid tööpäevad hilisõhtuni. Ta oli saavutanud finantsilise külluse ja õigusringkondades kõrgelt respekteeritava staatuse, mille olid toonud talle mõnede prominentide võidukad kohtukäigud, kus avaldus Jani suurepärane veenmisoskus ja osav kõnekunst.

Jan sisenes trepikotta, kontrollis postkasti, mis oli täis reklaamilehti, pistis nad kotti ja hakkas aeglaselt trepist üles lonkima. Veel kunagi ei tundunud see nii vaevaline kui täna; tõrjuvalt mõjus ka läppunud hais, kuna majaelanikud oli vanad ja trepikoda koristati harva. Jan otsustas sammu kiirendada, et kiiremini oma korterini jõuda, ent siis, vahetult enda korteriukse ees seistes ja taskust toavõtit kobades, kostis naaberkorterist vali mürtsatus nagu oleks riidekapp lihtsalt ümber kukkunud, mille järel kostus summutatult äritunud naise kisa ja mõneti ebamäärased laused kellegi suunas. Jan jäi tardunult seisma ja kuulatas, kogu tema siinoleku ajal polnud ta siin midagi sellist kogenud. Oli see peretüli? Rahulolematu sotsiaaltöötaja? Pidu?  Ent siis pärast hetkelist vaikust naabrikorterist kostusid järjest tugenevad ja üha lähenevad sammud  kuniks avanes uks. Jan jõudis vahetult enne uke avanemist pea ära pöörata, et teeselda nagu ta poleks midagi kuulnud, ja alles avaneva ukse peenikest häält kuuldes pööras aeglaselt ja ükskõikse ilmega pea selles suunas. Uksest tuli välja noor naine, pikkade kohevate tumepruunide juustega, seljas kandis helepunast jakki ja kulunud ilmega tumesiniseid teksapükse. Naine silmas põgusalt Jani nii, et nende pilgud kohtusid hetkeks, ent janile tundus, et see pilk oli tühi ja naine oli mõtetega hoopis mujal. Naine liikus rutates trepist alla ning kui ta pööras, et liikuda järgmiste trepiastmete juurde, pööras jan pea enda ukse poole, et vältida võimalikku silmsidet. alles nüüd kui paukus trepikoja välisuks, lõpetas jan oma mittemidagi tegemise ja astus enda korterisse sisse. Kes oli see naine?  Ta kõndis otsejoones oma baarikapi juurde, valas klaasi viskit, ning vaatas halli ja trööstitut taevast. Ta jõudis juba hakata kahetsema, et ta teda uuesti ei vaadanud, kui too end näoga keeras jani poole. Kas naine vaatas teda viivuks enne esimesele korrusele jõudmist? Jan tundis end sellest mõttest halvatuna, mispeale kallas ta endale veel ühe klaasi viskit ja pani raadio mängima. Ent viski ei aidanud, ei aidanud ka raadiomuusika. Jan tõusis püsti ja otsustas helistada Rikile. Rik oli Jani kursusekaaslane ülikooli ajast, kes armastas alkoholi, ilusaid naisi, peeneid restorane ja ööklubisid. Rik oli õpitulemustelt keskpärane, kes pärast kooli lõpetamist töötas kaks aastati õigusbüroos, ent vallandati niipea kui jäi vahele korruptsiooniliste tehingutega. Sestpeale töötas ta ühes müügifirmas keskastme juhina.
Jan oli juba unustanud Riki numbri, mistõttu pidi ta veidi oma märkmikus sorima, ent niipea kui ta numbrit nägi, tuli see talle ka ise meelde.
Jan: „tere, Rik, Jan siin, kuidas läheb?“
Rik: tere,kamraad, said ka mahti mulle helistada!“
jan: „seniks kuni lõpp pole käes on meil veel aega. kuule, ma pean sinuga kohtuma, täna õhtul kell 22 cafe lumici ees? sobib?
rik: jah, olen kohal. seal näeme. kohtumiseni.“
jan:“kohtumiseni“
Jan pani toru hargile, vaatas kella, ja otsutas et hakkab kohe liikuma.
Ilm oli rõske, kuna veidi aega tagasi oli tulnud vihma ning kõikjal olid porilombid. Ometi oli õhk soe detsembrikuu kohta ja see tõstis meeleolu. jan kohendas oma salli, mille ta oli ostnud ühelt laadalt haledustundest ühe vana naisterahva käest. ta oleks tahtnud osta kogu kauba selle vana daami käest, ent sel hetkel polnud tal piisavalt raha kaasas. see vana daam meenutas talle midagi, ent ta ei osanud seda täpsemalt defineerida, tal oli naisest lihtsalt kahju, võib-olla ka sellepärast, et see meenutas inimese elu, mis ei lähe iga aastaga järjest paremaks ja ka vanaduses tuleb võidelda.
Jan süütas sigareti ja hakkas linna poole jalutama. Ta kõndis aeglaselt, kuna ta hakkas tublisti varem liikuma kui selleks vajalik, et kella kümneks Lumici ette jõuda. jan möödus oma vanast koolimajast, kus ta oli veetnud suure osa oma lapsepõlve ajast. Kool tekitas temas alati hirmu ja aukartust, ent sellega seostus ka esimene armastus, kaklused ja sõbrad. Aeg oli möödnud nii kiiresti,  ent efektiivselt, sest ta ei mäletanud enam oma klassikaaslaste nimesid. jan tundis vanades mälestustes ringi uitades teatavat meelehead ja mõtles, et inimesed peaksid rohkem meenutama kõike tehtut ja hindama seda aega, ükskõik kui lühike või tühine see ka poleks.
 Jan läbis papli allee ning juba paistiski linn. kostus inimeste kära, mida pehmendas mahe purskkaevu kohin. jan kõndis juba veidi kiiremal sammul, kuna ta ei tundnud end mugavalt teiste inimeste läheduses. ta otsustas, et liigub mööda vaiksemaid tänavaid, olgugi et see võtaks veidi rohkem aega kui tavapärast marsruuti minnes. Öine linn meeldis Janile, sellest õhkas midagi müstilist ja püüdmatut. Kõik need hooned olid siin püsinud aastasadu ning sisaldasid rikkaliku ajalugu.
Tänava nurgal oligi kohvik Lumici. jan astus sisse ja märkas kohe oma sõpra Riki, kuna kohvik oli tühi ja Riki keigarlik riietumisstiil eristas teda alati hallist massist.
Jan: „Tervitus, Rik!“
Rik: Tere, Jan! Kujutad ette, siin kohvikus ei olegi ma varem käinud. Ja ettekandjad on siin jalustrabavalt kenad“
Jan: Rik, mu sõber, need ettekandjad on nagu šaakalid. nendega flirtida ei ole soovitav. mõtle ise kui palju inimesi, mehi, siin käib. Sa pole esimene, kes siin ilu märkab.“
Rik: Oh, Jan, sa pole vist muutunud.
Jan: me kõik muutume; ka need šaakalid muutuvad siin, enamasti vanemaks ja kogenenumaks.“
Rik: Hüva, miks sa mind täna siia kutsusid?
Jan: „Rik, ei ole põhjust ärrituda! Ma vajasin sel hetkel lihtsalt inimlikku kontakti ja esimese inimesena, kellele helistada, meenusid mulle just sina, Rik“
Rik:“Inimlik kontakt on üle hinnatud, mu sõber“
Jan:“ Ma pidin selle riski võtma, vastasel juhul oleksin ma läinud hulluks. mõistad? hullusest veel hullemaks, Rik“
Rik viipas käega kelnerile ja lausus: mulle ja mu sõbrale topeltviski ilma jääta. kelner noogutas trafaretselt ja liikus tagasi kööki.
Rik: Jan, sa vajad lihtsalt üht jooki, muud midagi!“
Jan: „Ma ei ole enam huvitatud mitte millestki ega kellestki. Saad aru? Ma hakkan kaotama inimlikkust ja see kohutab mind. Inimlikkust kaotada polegi kõige hullem, aga inimlikkus ise- see kohutab mind kõige rohkem.“
rik: „Mida sa räägid, Jan? me oleme ju inimesed ja käitume vastavalt –inimlikult. see on meile sisse programmeeritud ja sina hakkad kaotama inimlikkust?!
Jan: „kui kõik inimesed oleks inimlikud, siis ei kaotaks keegi ka inimlikkust. Ebainimlikkus teiste poolt panebki sind kaotama inimlikkust. Mõistad? Proovi sa leida inimlikkust õigusbüroos!“
Rik:  „Mis sul selle inimlikkusega on? Ole lihtsalt nagu teised ja kõik on korras!“
jan: Kui ma oleksin nagu kõik teised, siis ei jõuaks meie ühiskond mitte kuhugi. me lõpetaksime krahhiga.“
rik: see pole sinu mure muretseda millegipärast, mida pole veel olemaski.
Jan: kui ma ei muretseks tuleviku pärast, siis oleks minu ja sinu olevik asjatu. me peame looma enda ja tulevaste inimeste tuleviku läbi oleviku. Rohkem võimalusi pole.“
Rik: Hästi-hästi! miks sa mind ikkagi siia kutsusid, täna, pühapäeva õhtul, kuus aastat pärast kooli lõpetamist!“
Jan: „ma ei tahtnudki tegelikult sind kutsuda, aga ma tahtsin just näha, et kas ma suudan ennast siia kutsuda. ennast veenda siia tulema. lausus jan veidi kõheldes.
sel silmapilgul saabus lauda kelner koos jookidega. kelner: kas härradel on erisoove? meil on siin täna kaunid tantsijannad ladina-ameerikast. vahest sooviksite nendega privaatselt kohtuda“ lausus kelner veidi ebaledes ent siiski silmsidet mõlema noormehega vaheldumisis hoides.
Rik vaatas lootusrikkalt muiates janile otsa, ent taipas siis Jani näoilmest, et vastus on eitav.
„Ei, mitte seekord! lausus Rik ning kelner lahkus viivitamatult kergelt kummardades ja ise muiates, nagu oleks ta just teinud kasumliku äritehingu.
Rik: mees, kurat, hispaanija tantsijannad. sa lausa tapad elu, mu sõber“ sa oled surnud, mees“ mõistad?
Jan: lõpeta, rik. keskendu olulisele ning ära lase mõjutada end hetkelistest kirgedest. Ainult nii on meil lootust.
Rik tõstis selle peale oma viskiklaasi, rüüpas lonksu ja lausus: Jan, sa võtad elu liiga tõsiselt. See ei ole seda väärt. tõsine elu sünnitab meile sõdasid, konflikte ja muid arusaamatusi. Kõik ei võta elu kunagi tõsiselt, seega miks peaksid seda tegema sina või mina?
jan jõllitas ainiti Riki ning oli pikalt vait. ta suu tõmbles nagu tahaks ta mdiagi öelda, aga see ei tule lihtsalt välja. võimalik et ta tundis, et ta peab midagi ütlema, aga ta lihtsalt ei osanud. rik lõi ta lihtsalt pahviks.
rik: Jan, ma tunnen inimesi, kuid inimestest rohkem tunnen ma sind. Sa hindad ilu ja väärtusi, kuna need on sinu jaoks mingisugused voorused, ent sa ei saa oma arvamusi teiste peale suruda. sul pole selleks õigust. iga mees ja naine on vabad ning võivad teha mida tahavad.
jan: ja siit algab meie allakäik, mu sõber. on kirjutatud seadused ja kirjutamata seadused. on väärtused, millel on aastatuhandete pikkune kvaliteedigarantii ja on uued väärtused, mis on tekkinud eimillegi põhjal.
rik: inglased ütlevad: go with the flow.
jan: ja mina ütlen: before you reach to the destination, you and others have already sunken.
rika naeris maruliselt ning lausus: „ me peame võtma uued joogid!“ ning viibutas kelnerile. kelner mõistis Riki, noogutas nüüdseks juba uimaselt ja tõi uued topeltviskid jääga. olgugi, et jääd polnud rik ennegi tellinud, ei hoolinud ta sellest praegu karvavõrdki ning kummutas pool viskit kindlameelselt alla. Jan võttis klaasi veidi ebalevalt pihku ning rüüpas samuti tubli sõõmu.
Mehed vaatasid veidi aega mõtlikult ringi kuniks Rik märkas üht kena naist, kes oli märkamatult kohvikusse sisenenud ja baarileti taha istunud. Ta istus seal täiesti üksinda, sigaret näpus ja veinipokaal ees ning jälgis väsinult baarmeni, kes puhastas rätikuga pokaale kuivanud veeplekkidest, ise aeg-ajalt oma käekella vaadates, kuna peagi oli südaöö ja kohvik ootas sulgemist.
Rik viipas käega daami suunas ise samal ajal lausudes: „jan, sa vaata vaid teda! sa sina ei tahtnud täna hispaania tantsijannadega hullata!“
uudishimulik Jan keeras aeglaselt end toolil, et vaadata üle oma õla baarileti suunas. koheselt tekkis tal familiaarne tunne selle daami suhtes; ta jälgis naist hoolega mõnd aega ning jõudis siis ootamatult arusaamisele, et see on naine, keda ta kohtas täna oma trepikojas. jan jälgis naist tardunult ega pannud tähele, et Rik teda juba korduvalt on kõnetanud ilma vastust saamata. lõpuks rik müksas jani oma käega, millepeale jan võpatas ning end tagasi algasendisse keeras.
Rik lausus heatahtlikult naeratades: „jan, ma näen, et ka sul on hea maitse. see on ainult hea“
Jan:“ ma olen seda naist varem näinud. see tähendab, ma nägin seda naist täna oma trepikojas. ta viibis täna mu naaberkorteris“ lausus jan poolsosinal.
Rik: good for you, my friend. kell on märkamatult tiksunud üle südaöö. vahest lähed ja kõnetad teda, teil on ju ühine kodutee. lausus rik ning kummutas oma klaasi põhja jäänud viimase viski koos poolsulanud jääkuubikutega. rik pühkis suud oma varrukasse ning hakkas parasjagu püsti tõusma, et lahkuda, kui Jan teda taktistas ning lausus nüüd juba täiesti sosinal: „ rik, ma ei saa ju niisama minna ja temaga rääkima hakata! ta mõtleb kindlasti, et ma olen mingi kõlvatud mees, kes peab teda prostituudiks!“ ise samal ajal vilksamisi naist vaadates. Janile tundus, et naine oleks nagu tulnud kuskilt pidulikult banketilt. ta kandis kõrgete kontsadega kingi, võrdlemisi lühikest seelikut ning tumedat jakki ning ta juuksed olid meeldivalt soengus.
Rik nägi, et jan on taas lummatud sellest naisest. ta viibutas kelnerile, et too tuleks nende lauda. selle asemel, et arve võtta, otsustas rik et sellele üksikule naisele viiakse pudel šampanjat nende poolt ning pärast seda võtab alles arve. Jan keeras sellepeale end Riki suunas ning lausus tõsiselt: Oh, rik, casanova!“. Rik naeratas, tõusis püsti, pani lauale veidi sularaha juhuks kui kelner tuleb, et siis arve saaks makstud, jättis janiga hõvasti ning lahkus kohvikust. jan surus riki kätt ning istus tagasi lauda. ta märkas sularaha riki laua poolel, krabas selle pihku ning liikus baarileti suunas kelnerile vastu. jan pistis riki raha tasku, võttis oma rahakotist 100-eurose, ulatas selle kelnerile ning lausus: „tagasi pole vaja!“ olgugi, et arve oli 90 eurot tänu kallile šampusele, oli see siiski arvestatav jootraha ning rahulolu võis märgata ka kelneri näoilmest. Jan aga ei vaadanud kogu see aeg kelneri poolegi, tema silmad olid suunatud üksnes naise poole. ta jälgis teda kramplikult ning kui kelnerile sai raha makstud, astus ta baarileti äärde otse naise kõrvale ning lausu: „Kohe tuleb šampus! Carpe diem!“
Naine keeras pea imestunult Jani poole ning ei lausunud algselt sõnagi. end veidi kogudes märkas ta, et jan jälgib teda endiselt nagu ootaks ikka veel vastust või mingisugust reaktsiooni. Pärast mõnigat ootamist jan juba kohkus veidi ning kahetses, et oli siia istunud ning soovis, et ta oleks lahkunud koos Rikiga. Niipea kui ta vaatas viivuks oma käekella, lausus naine: „Me kohtsime täna, eks ole?“
jan vaatas talle hämmeldunult otsa. Lähedalt oli tema nägu veelgi kaunim: ilus sile ja kergelt päevitunud näonahk, helesinised silmad ning tumepunaseks võõbatud huuled murdisd midagi Jani tavapärastes enesekaitsemehhanismides. Naine märkas, nagu alati, mehe abitust ja nõrkust sel momendil, pööras pea ning rüüpas pokaalist veini. ta teadis, et see tüüp on tal peopesal. Janile meeldis kõik, mida ta nägi. Teatraalselt  rüüpas naine veinipokaalist väikse sõõmu, asetas pokaali õrnalt lauale tagasi ning pärast limpsas keelega veinimärjad huuled kuivaks ise samal ajal Jani salakavalt jälgides. jan oli kaotanud hetkeks kontrolli samal ajal kui naine tegi seda, mida ta on teinud aastatuhandeid. Jan otsustas, et teeb naisele ettepaneku minna välja jalutama, kuid tema plaani rikkus väljast kostuv jäme meeshääl, mis  hüüatas: „Marie!“, millepeale naine tõusis koheselt püsti, haaras oma käekoti, vaatas vilksamisi Janile silma sisse ja lahkus kiirustades. Jan jäi nõutult seisma ja talle järele vaatama. Miski tema sees rebenes, taaskord; kas oleks ta pidanud naist takistama ja siis vähemalt oma ettepaneku teatavaks tegema. Võib-olla oleks ta pidanud seda kohe varem tegema, olgugi et selleks polnud sobivat momenti? Ehk oleks ta pidanud üldse naist ignoreerima ja lahkuma koos Rikiga? Jan tundis kasvavat vihasööstu iseenda suhtes, ta haaras äsja toodud šampuse pudeli ning lahkus. taevas oli nüüdseks selginenud ja kuu valgustas jani koduteed.

Jan ärkas kohkudes telefonihelina peale. Ta hüppas voodist püsti, märkas, et väljas on juba täiesti valge ning ilmselgelt oli ta sisse maganud ja on nüüd tööle hilinemas. Helistajaks oli loomulikult ülemus Blauberg, õigusbüroo omanik, väga pikk ja kõhetu vanamees, kelle hallid juuksed olid mustaks värvitud ning kes oli asjaajamistes väga pedantne.
Blauberg lausus: „Halloo, Jan, miks sa tööl ei ole? haigus taaskord?“
Jan: Ei,  härra, magasin sisse, kuid olen 30 minuti pärast kohal.“ ning pani toru hargile.
Ometi tundus talle täiesti mõeldamatu praegu tööle minna, kuna ta mõtted liikusid koheselt eilsete sündmuste radadel  nagu oleks see kõik just mõni hetk tagasi juhtunud. Mida enam talle meenusid eilse õhtu sündmused ja selle üksikasjad, äsjane ülemuse sarkastiline telefonikõne, seda jõuetumalt ta end tundis. Jan istus voodi servale ja jälgis enda ette maha nagu oleks seal midagi tähelepanuväärset. Ta elas parasjagu läbi eilseid tundmusi, olgugi et eilset mingisuguseks sündmuseks nimetada on ebatäpne ja liialdatud, meenusid talle Riki sõnad, kus sõber soovitas tal minna neiuga vestlema, kuna nii neiul kui janil on ühine kodutee. Need sõnad sütitasid janis miskit nii tugevalt ja pöördumatult, et jan kargas otsekohe püsti, võttis uksenurgast hommikumantli, pani selle kiiruga selga ja tormas otsekohe naabri ukse taha. Jan lasi kella ja koputas kannatamatult ning ilmselt suurest ehmatusest avanes hetke pärast ka naabriuks. Lävel seisis vanem naisterahvas Ly, kes jälgis jani täiesti rahuliku ilmega nagu oleks ta seda oodanud. Jan lausus kergelt hingeldades, kuid selge häälega: kus tüdruk on? tüdruk, kes siit eile väljus ja minema tormas?“
Ly näole ilmus pärast jani küsimust kerge muie: ära muretse, mu tütrega on kõik korras. ta oli eile veidi tujust ära, aga ta tuleb täna õhtul tagasi. ta mees, Ron, ostis talle mingi kingituse, aga selgus, et see kingitus ei osutunud hinna poolest Marie’le vääriliseks ning ta oli sunnitud selle tagasi lükkama ja uut nõudma. me oleme naised, tead ju küll?!“ viimast lauset rõhutas ta veidi juba naeratades kuid majesteetlikult . „Ehk tuled täna õhtul meile õhtust sööma? Marie’le teeks see kindlasti heameelt“ lausus Ly ise tähelepanelikult jani ekstravagantset hommikumantlit uurides.
jan võttis vastu Ly pakkumise ning l’ks tagasi oma korterisse. ta tundis nagu ta oleks saavutanud midagi suurt, nagu oleks äsja ületanud elu suurima takistuse. ta tundis, et on toimunud pöördumatu nihe ning edaspidi saab vaid paremaks minna ja see meeldis talle.

kokkuvõte ja prognoosid

see blogi on olnud aktiivne juba mõnda aega. Esimese sissekande tegin 24.september 2014. Lehevaatamisi on kokku 466, postitusi enne Seda postitust on 42. Eesmärk on jõuda postitustega lehevaatamistele järele ning võimalusel mööduda.

Domineeriv vaatajaskond pärineb USA-st ja Saksamaalt. Eesmärk on laieneda globaalselt ning leida uusi lehekülastajaid Lõuna-Ameerikast, Aasiast ning Aafrika mandrilt. Internetiühendus on kohustulik eeltingimus.

Seniks:

I want to thank all my FANS! you are the best!

Vielen Dank meine Deutsche Leser! sie sind die beste!!!! alles Gute!

proosit!

m.o.t.t.

Inimene, kes läheb poliitikasse, kuid loobub mõne aja pärast sellest tööst, kuna peab seda liiga räpaseks tööks, on tõeline poliitik. Seepärast polegi uus-põhjamaa poliitmaastikul kohta tõelisele poliitikule. Kõige parem poliitik on selline inimene, kes pole poliitikas.

ta ju lubas

Poliitik lubab sulle midagi telereklaamis, sina pead andma talle valimistel vaid oma hääle. Hääl lubaduse vastu. Facebookis kerjab sõber nagu iseenesestmõistetavalt häält oma lemmikloomapildile fotokonkurssil“ Minu Muri hambad“ ilma, et ta sulle midagi vastu annaks. Enamjaolt ta ei kutsu üles sind ka teiste fotodega tutvuma ning leidma oma tõelist lemmikpilti, et konkursi tulemus oleks õiglasem. Samal ajal on valimisjaoskond number 7  juures aktivist, kes jagab viieeuroseid inimestele, kes hääletaksid tema soovitatud kandidaadi poolt. Poliitik lubab, kuid ei vastuta. Facebooki sõber on aus ja ei luba midagi, ta tahab vaid sinu häält. Aktivistist saame lugeda õhtul Postimehe krimiuudistes.

elu kestvus

   Teadlased on teada andnud, et üldiselt inimeste keskmine eluiga pikeneb. Seda näitab statistika. Paratamatult tekib siinkohal küsimus, et kunas tekib lagi, mil eluiga ei saa enam kasvada. Arstiabi kättesaadavus on küll parem kui kunagi varem, kuid probleem on juba siis, kui  on tekkinud vajadus üldse arstiabi järele. Võib-olla eluiga pikeneb ning haiget inimest suudetakse tänu tuleviku läbimurretele farmaatsiatööstuses kunstlikult elus hoida ning langema hakkab hoopis tervena elatud aeg ehk elukvaliteet?
   Ma arvan, et selle tegeliku laeni ei jõuta, kuna tulevikus hakkab eluiga hoopis langema koos elukvaliteediga. Põhjused miks ma nii järeldan, on võrdlemisi lihtsakoelised. Toit on täis kahjulikke aineid, mille pikaaegne mõju pole veel täiesti selge, sest ajalooline kogemus puudub. Mingis mõttes on tänapäeva inimene nagu katsejänes. Osalised tulemused on juba täna käes allergiate, diabeedi, massilise vähki haigestumise ja üha uute tekkivate haiguste näol. Mis on seda põhjustanud? Meenub ütlus, et diabeet kui heaoluühiskonna haigus. Miks on meil haigused, mida varem pole eksisteerinud?
   Ülekaaluliste arv on samuti kasvav trend, mis on tingitud toidust, kuid ka vähesest füüsilisest aktiivsusest. Ilma muutusteta rindel saabki olukord vaid probleemsemaks minna, sest probleemid on juba praegu olemas.Ei tasu unustada, et kapitalismis teenitakse raha nii odava toidu kui ka kallite ravimiste eest.
   Isegi kui eluiga ei lange, siis väga tõenäoliselt teeb seda elukvaliteet.

pagulaskodanikud

väidetavalt me elame vabariigis. selles vabariigis kehtib põhiseadus, mis on oma olemuselt natsionalistlik. selle põhiseaduse peamine eesmärk on kohe väga-väga natsionalistlik.seda aga ei pea sugugi mitte kartma, sest põhiseadust nagunii ei järgita täies mahus, kuna EL-ist määratud direktiivid omavad suuremat kaalu. põhiseadus on lihtsalt mingi iganenud paberikogum, mis takistab progressi ja euroõnne.

alatasa, kui ma loen inimeste arvamusi mingil teemadel, jõuan ma ikka ja jälle oma peas küsimusele, et mis on inimeselooma elu mõte siin planeedil. kas arvamust avaldada? võib-olla need arvamused hakkavad mingi hetk hoopis takistama Tõeni jõudmist. kuid siis küsiks keegi minu arvamust, et mis on Tõde? ma ei tea, kuid vahelduva aktiivsusega ma püüdlen selles suunas.

immigratsiooniteema on jätkuvalt kuum ning see on vesi rahvuskonservatiivide veskile. minu jaoks ei olegi niivõrd kaasahaarav teema pagulaste kvoot, vaid hoopis meie sisutud ja karakterita poliitikud. see "euroraamistik", millesse me oleme end mässinud, kus üks bologna ülikooli professor ütleb konkreetselt tõe välja, et eesti VABAriik liiduriigina on kohustatud vastu võtma pagulasi. see avaldus sai minu arust liiga vähe tähelepanu, sest kõikehaarav ühiskondlik diskussioon teemal, et kas võtta pagulasi või mitte, on farss, sest nagu öeldud - meil on kohustus neid vastu võtta. kas me tahame ka tulevikus olla kohustlased või tahaksime juhtida protsesse isekeskis? leian, et selline teemapüstitus oleks mõistlikum, sest tagajärje asemel tegeletakse põhjusega.

euroopa-sisenene rahvastikuränne ei ole midagi uut. jalutades mööda rheini kallast ei saa keegi aru, et kas oled sakslane, prantslane või inglane seni kuni oled europiid. negriidi tuvastavad kõik, ka mitterahvuslased. samas helsinkist berliini on lühem teekond kui tripolist pariisi, mistõttu negriid mõjub ehk kuluuriliselt kaugena ja seega ähvardavana. olgem ausad, rahvuslus nagunii on enamjaolt siiski usuküsimus või ususekt. rahvuslus on lihtsalt religioon. kui ajaloos kõik euroopasisesed ümberasujad oleksid olnud negriidid, siis täna oleksime me kõik negriidid. kuradi segane lause.
samal ajal ei ole rahvusluses midagi halba, kui ei olda just ründava iseloomuga ning ei peeta enda rahvust teistest paremaks. alles siis algaksid probleemid. tühipaljas rahvuslus ei ole ohtlik ega väär; see on puhas religiooni erivorm; see on usuküsimus. eestlased kui üks ateistlikum rahvas vajab religiooni. see tugevdaks meie identiteeti ja kultuuri tervikuna. kui me oleme ise tugeva identiteediga rahvus nagu seda on minu arvates hispaanlased, kreeklased, itaallased, prantslased, venelased, siis ei pea me kartma ka pagulasi. paraku on eestlaste identiteet pigem nõrk.

pagulased ja immigratsioon ei ole probleem. immigratsioon tulevikus praeguste tendentside jätkudes on paraku vältimatu. probleem tekib siis kui multikultuursuse propageerimise all hakatakse keelama ühe suveräänse riigi harjumuspärast käitumist ja traditsioone. miks ei tohi süüa 20 koolilast sealiha kui üks sisserändaja poeg seda ei tohi teha usulistel põhjustel? selleks, et mitte solvata. miks on teatud põhjustel halb öelda: "merry christmas!" ning hoopis parem oleks: "happy holidays!" selleks et mitte solvata. miks haiglatöötaja ei tohiks kanda ristiga kaelaehet? selleks, et mitte solvata. kas see ongi multikultuursus?

me peame olema ausad. rahvas on aus, delfi kommentaarium on aus, kuid poliitikud mitte. nii tekivadki vastuolud ja vääritimõistmised. kuidas suhtuda paeti avaldusse, kus tema arvates on viimase 25 aasta jooksul  on pagulasteemal liiga vähe avalikku arvamust kujundatud? ma küsiks, et mida tähendab avaliku arvamuse kujundamine?
on piinlik kui randpere tunneb muret, et mida arvavad meie euroopa sõbrad meist, kui mingisugust el-ga seotud komisjoni eestis juhib euroskeptiline madison. selline lömitamine on masendav.

kindlasti oleks võimalik ühiskondlik süsteem ümber korraldada, kuid see eeldaks radikaalseid otsuseid ja ebamugavustunnet, mis demokraatlikus ühiskonnas vaevalt poolehoidu võidaks.
kokkuvõtteks, immigratsioon on vältimatu kui keskmine sündivusnäitaja on ühiskonnas püsivalt alla 2. tuleks küsida, et milliseid inimesi meie ühiskond vajab? tuleks küsida immigrandilt, et mida oled sina valmis Riigile andma?
 

jälle thomas - teine peatükk

***********

thomas läks allkorrusel asuvasse juuksuriärisse, kus ta lasi endale lõigata kim jong un-i soengu. talle lihtsalt meeldis aasia köök.
pärast juukselõikust seadis thomas sammud kesklinna suunas, kuna ta pidi minema töötukassasse. töötukassa.  koht, kus töötu inimene saab kassast raha, mille annavad sinna töövahendaja kätte teised töötajad ilma, et enamus neist sellest teadlik oleks. veelgi keerulisem on mõista, et kunas ja kuidas see raha juba sinna sai!
 igal juhul on töötu ja töövahendaja samas paadis. mõlemad sõltuvad teistest töötegijatest. võib-olla seepärast nad, töötu ja töövahendaja, harilikult saavadki omavahel hästi läbi.

teel meenus thomasele vestlus guidoga, kes oli üleeile sõimanud thomast riigireeturiks. vestlusest koorus välja tüliõun siis, kui thomas ütles, et tema ei kavatse minna rõk-ile, kuna ta kõikumatu tahe ja vankumatu usk ei luba ning tema ei andnud nekrutivannet uus-põhjamaale. guido ärritus, sest tema arust reetis thomas sellega teenistuse-aegset sööklatädi, kaadrit, autokooli. guido arvas, et teenistus tagas 11kuulise tasuta elu ning thomas on nüüd võlglane. võlga tasuda ei saa, vaid surm kodumaa eest aitab, siis võib öelda, et läks asja ette. ka kõrged tööjõumaksud, kaudsed maksud ei loe. nagu neetud inimene ilma väljapääsuta.


thomase meel läks veidi süngemaks. lolluse pealtnägemine on alati kainestav ent vahel on raske sellest irduda ning jääda puutumatuks. lihtsam on minna kaasa kui hoida stabiilset distantsi. tuleb olla alatasa valvel ning see tapab elu.
guido lihtsalt ei teadnud, et 40% tema kuu aega tehtud töö viljadest läheb riigile. guido polnud neid vilju lihtsalt kunagi näinud, seepärast ta ei saanudki aru. ta nägi vaid tasuta toitu, tasuta lube.

teel läbi pargi märkas thomas vahtrapuu all üht kodutut. thomas mõtles, et kuidas sellist inimest, kes on must ja räpana, haiseb, joob alatasa, magab juhuslikes kohtades, oleks õigem nimetada. kas joodik, eluheidik, kodutu, parm? kas enne kui ta kaotas töö ja kodu, eelnes joomine või on joomine sita elu tagajärg? kas on õige sellist inimest nimetada halvustades? kõige viisakam oleks nimetada inimest lihtsalt kodutuks, sest kellel pole kodu ja armastust, sellel on veres alkohol. alkohol on millegi tagajärg.
thomasele meeldisid alkoholismile kalduvad inimesed. nad tunnetavad elu sügavamalt ning on ilusa hingega. ilus hing eksib kergemini selles ühiskonnas, tal on raskem siin ellu jääda erinevalt edukast keskklassi tervisesportlasest, kes on võlts ning pimestatud elu tunnetusega väikekodanlane.

thomas tundis end nüüd paremini. see vana võitleja vahtrapuu all andis inspiratsiooni. vahtrapuu all sittuda ning samal ajal silmata mööduvaid inimesi, kes sind ei tee märkamagi, otsekui kaastundlikust viisakusest kodutu vastu. enamiku inimeste arvates on see ebaloomulik, seepärast nad ei situgi vahtrapuu all. kodutul oleks aga justkui loomupärane õigus, seepärast keegi ei tee temast välja. thomas sammus edasi. puhanguline mahe tuul paitas thomase kahvatut pale.

thomas tundis südames midagi kerget ja õhulist. see meenutas omaaegset kirjanike kiirkursust uuspõhjamaa KO88 teatrihoone rekvisiitide ruumis. nimelt see kursus andis thomasele tõuke liikuda koguaeg edasi. kursus ise algas ühel hommikul kell 6, kus kõigepealt pidi kursant jooma 200ml viskit. thomas sattus sinna juhuslikult, kuna kursante värvatakse nii nagu võrkturundusfirmad saavad oma uued kliendid – lihtsalt tule kohale.
pärast viski joomist suunduti tänavale, kus pidi avaldama armastust, pettumust, vihkamist ettejuhtuvatele inimestele. samal ajal pidid kursandid otsima lähimat maxima poodi, et minna sinna märatsema ning elama välja saamata jäänud emotsioonid inimestele tänaval. selleks ajaks on juba korraldatud paras segadus ning turvafirma ja politseiga arveid klaarides pidi juba „mängust“ välja tulema. keda ei viidud arestimajja, suurepärane. need vähesed pidid minema raamatukokku ning laenutama 3 raamatut, kokku vähemalt 900 lehekülge ning lugema need läbi 3 päevaga. see, kes ei pidanud kinni tähtajast, pidi maksma viivist ning jäi diplomist ilma. thomas sai diplomi.

korraga, seda kõike läbi meenutades-elades, tundis thomas jõuliselt esiletungivat loomeimpulsi.

õnnelik nagu rõivas tasuta
saadud jäätisega
ja seda ausalt ilma
tiritamm-viisitammeta
....

impulss katkes, kui thomast müksas nutiajastu klapid-peas milleeniumlane, nohikuprillidega ja slim-fit teksadega ,õrn ja haavatav tundeinimene. ta lausus vaid: „fakk“ ilma thomasele tähelepanu pööramata.

thomas vaatas talle järele ning lausus: „Prudence! sa kuradi tähelepanuvõimetu kuldkala mäluga milleeniumlane! hakkad veel kafka „loss“’i lugema!  mis sa siis teed!?
Inimesed ümberringi vaatasid põlgliku pilguga thomase poole. thomas lasi end sellest häirida ja tundis end kohmetult. millegipärast meenus kohe ennist nähtud kodutu vahtrapuu all.

***
ehk jätkub?...
(ka esimene osa jätkus, praegu lugesite teist osa)