***********
thomas läks allkorrusel asuvasse juuksuriärisse, kus ta lasi endale lõigata kim jong un-i soengu. talle lihtsalt meeldis aasia köök.
pärast juukselõikust seadis thomas sammud kesklinna suunas, kuna ta pidi minema töötukassasse. töötukassa. koht, kus töötu inimene saab kassast raha, mille annavad sinna töövahendaja kätte teised töötajad ilma, et enamus neist sellest teadlik oleks. veelgi keerulisem on mõista, et kunas ja kuidas see raha juba sinna sai!
igal juhul on töötu ja töövahendaja samas paadis. mõlemad sõltuvad teistest töötegijatest. võib-olla seepärast nad, töötu ja töövahendaja, harilikult saavadki omavahel hästi läbi.
teel meenus thomasele vestlus guidoga, kes oli üleeile sõimanud thomast riigireeturiks. vestlusest koorus välja tüliõun siis, kui thomas ütles, et tema ei kavatse minna rõk-ile, kuna ta kõikumatu tahe ja vankumatu usk ei luba ning tema ei andnud nekrutivannet uus-põhjamaale. guido ärritus, sest tema arust reetis thomas sellega teenistuse-aegset sööklatädi, kaadrit, autokooli. guido arvas, et teenistus tagas 11kuulise tasuta elu ning thomas on nüüd võlglane. võlga tasuda ei saa, vaid surm kodumaa eest aitab, siis võib öelda, et läks asja ette. ka kõrged tööjõumaksud, kaudsed maksud ei loe. nagu neetud inimene ilma väljapääsuta.
thomase meel läks veidi süngemaks. lolluse pealtnägemine on alati kainestav ent vahel on raske sellest irduda ning jääda puutumatuks. lihtsam on minna kaasa kui hoida stabiilset distantsi. tuleb olla alatasa valvel ning see tapab elu.
guido lihtsalt ei teadnud, et 40% tema kuu aega tehtud töö viljadest läheb riigile. guido polnud neid vilju lihtsalt kunagi näinud, seepärast ta ei saanudki aru. ta nägi vaid tasuta toitu, tasuta lube.
teel läbi pargi märkas thomas vahtrapuu all üht kodutut. thomas mõtles, et kuidas sellist inimest, kes on must ja räpana, haiseb, joob alatasa, magab juhuslikes kohtades, oleks õigem nimetada. kas joodik, eluheidik, kodutu, parm? kas enne kui ta kaotas töö ja kodu, eelnes joomine või on joomine sita elu tagajärg? kas on õige sellist inimest nimetada halvustades? kõige viisakam oleks nimetada inimest lihtsalt kodutuks, sest kellel pole kodu ja armastust, sellel on veres alkohol. alkohol on millegi tagajärg.
thomasele meeldisid alkoholismile kalduvad inimesed. nad tunnetavad elu sügavamalt ning on ilusa hingega. ilus hing eksib kergemini selles ühiskonnas, tal on raskem siin ellu jääda erinevalt edukast keskklassi tervisesportlasest, kes on võlts ning pimestatud elu tunnetusega väikekodanlane.
thomas tundis end nüüd paremini. see vana võitleja vahtrapuu all andis inspiratsiooni. vahtrapuu all sittuda ning samal ajal silmata mööduvaid inimesi, kes sind ei tee märkamagi, otsekui kaastundlikust viisakusest kodutu vastu. enamiku inimeste arvates on see ebaloomulik, seepärast nad ei situgi vahtrapuu all. kodutul oleks aga justkui loomupärane õigus, seepärast keegi ei tee temast välja. thomas sammus edasi. puhanguline mahe tuul paitas thomase kahvatut pale.
thomas tundis südames midagi kerget ja õhulist. see meenutas omaaegset kirjanike kiirkursust uuspõhjamaa KO88 teatrihoone rekvisiitide ruumis. nimelt see kursus andis thomasele tõuke liikuda koguaeg edasi. kursus ise algas ühel hommikul kell 6, kus kõigepealt pidi kursant jooma 200ml viskit. thomas sattus sinna juhuslikult, kuna kursante värvatakse nii nagu võrkturundusfirmad saavad oma uued kliendid – lihtsalt tule kohale.
pärast viski joomist suunduti tänavale, kus pidi avaldama armastust, pettumust, vihkamist ettejuhtuvatele inimestele. samal ajal pidid kursandid otsima lähimat maxima poodi, et minna sinna märatsema ning elama välja saamata jäänud emotsioonid inimestele tänaval. selleks ajaks on juba korraldatud paras segadus ning turvafirma ja politseiga arveid klaarides pidi juba „mängust“ välja tulema. keda ei viidud arestimajja, suurepärane. need vähesed pidid minema raamatukokku ning laenutama 3 raamatut, kokku vähemalt 900 lehekülge ning lugema need läbi 3 päevaga. see, kes ei pidanud kinni tähtajast, pidi maksma viivist ning jäi diplomist ilma. thomas sai diplomi.
korraga, seda kõike läbi meenutades-elades, tundis thomas jõuliselt esiletungivat loomeimpulsi.
õnnelik nagu rõivas tasutathomas läks allkorrusel asuvasse juuksuriärisse, kus ta lasi endale lõigata kim jong un-i soengu. talle lihtsalt meeldis aasia köök.
pärast juukselõikust seadis thomas sammud kesklinna suunas, kuna ta pidi minema töötukassasse. töötukassa. koht, kus töötu inimene saab kassast raha, mille annavad sinna töövahendaja kätte teised töötajad ilma, et enamus neist sellest teadlik oleks. veelgi keerulisem on mõista, et kunas ja kuidas see raha juba sinna sai!
igal juhul on töötu ja töövahendaja samas paadis. mõlemad sõltuvad teistest töötegijatest. võib-olla seepärast nad, töötu ja töövahendaja, harilikult saavadki omavahel hästi läbi.
teel meenus thomasele vestlus guidoga, kes oli üleeile sõimanud thomast riigireeturiks. vestlusest koorus välja tüliõun siis, kui thomas ütles, et tema ei kavatse minna rõk-ile, kuna ta kõikumatu tahe ja vankumatu usk ei luba ning tema ei andnud nekrutivannet uus-põhjamaale. guido ärritus, sest tema arust reetis thomas sellega teenistuse-aegset sööklatädi, kaadrit, autokooli. guido arvas, et teenistus tagas 11kuulise tasuta elu ning thomas on nüüd võlglane. võlga tasuda ei saa, vaid surm kodumaa eest aitab, siis võib öelda, et läks asja ette. ka kõrged tööjõumaksud, kaudsed maksud ei loe. nagu neetud inimene ilma väljapääsuta.
thomase meel läks veidi süngemaks. lolluse pealtnägemine on alati kainestav ent vahel on raske sellest irduda ning jääda puutumatuks. lihtsam on minna kaasa kui hoida stabiilset distantsi. tuleb olla alatasa valvel ning see tapab elu.
guido lihtsalt ei teadnud, et 40% tema kuu aega tehtud töö viljadest läheb riigile. guido polnud neid vilju lihtsalt kunagi näinud, seepärast ta ei saanudki aru. ta nägi vaid tasuta toitu, tasuta lube.
teel läbi pargi märkas thomas vahtrapuu all üht kodutut. thomas mõtles, et kuidas sellist inimest, kes on must ja räpana, haiseb, joob alatasa, magab juhuslikes kohtades, oleks õigem nimetada. kas joodik, eluheidik, kodutu, parm? kas enne kui ta kaotas töö ja kodu, eelnes joomine või on joomine sita elu tagajärg? kas on õige sellist inimest nimetada halvustades? kõige viisakam oleks nimetada inimest lihtsalt kodutuks, sest kellel pole kodu ja armastust, sellel on veres alkohol. alkohol on millegi tagajärg.
thomasele meeldisid alkoholismile kalduvad inimesed. nad tunnetavad elu sügavamalt ning on ilusa hingega. ilus hing eksib kergemini selles ühiskonnas, tal on raskem siin ellu jääda erinevalt edukast keskklassi tervisesportlasest, kes on võlts ning pimestatud elu tunnetusega väikekodanlane.
thomas tundis end nüüd paremini. see vana võitleja vahtrapuu all andis inspiratsiooni. vahtrapuu all sittuda ning samal ajal silmata mööduvaid inimesi, kes sind ei tee märkamagi, otsekui kaastundlikust viisakusest kodutu vastu. enamiku inimeste arvates on see ebaloomulik, seepärast nad ei situgi vahtrapuu all. kodutul oleks aga justkui loomupärane õigus, seepärast keegi ei tee temast välja. thomas sammus edasi. puhanguline mahe tuul paitas thomase kahvatut pale.
thomas tundis südames midagi kerget ja õhulist. see meenutas omaaegset kirjanike kiirkursust uuspõhjamaa KO88 teatrihoone rekvisiitide ruumis. nimelt see kursus andis thomasele tõuke liikuda koguaeg edasi. kursus ise algas ühel hommikul kell 6, kus kõigepealt pidi kursant jooma 200ml viskit. thomas sattus sinna juhuslikult, kuna kursante värvatakse nii nagu võrkturundusfirmad saavad oma uued kliendid – lihtsalt tule kohale.
pärast viski joomist suunduti tänavale, kus pidi avaldama armastust, pettumust, vihkamist ettejuhtuvatele inimestele. samal ajal pidid kursandid otsima lähimat maxima poodi, et minna sinna märatsema ning elama välja saamata jäänud emotsioonid inimestele tänaval. selleks ajaks on juba korraldatud paras segadus ning turvafirma ja politseiga arveid klaarides pidi juba „mängust“ välja tulema. keda ei viidud arestimajja, suurepärane. need vähesed pidid minema raamatukokku ning laenutama 3 raamatut, kokku vähemalt 900 lehekülge ning lugema need läbi 3 päevaga. see, kes ei pidanud kinni tähtajast, pidi maksma viivist ning jäi diplomist ilma. thomas sai diplomi.
korraga, seda kõike läbi meenutades-elades, tundis thomas jõuliselt esiletungivat loomeimpulsi.
saadud jäätisega
ja seda ausalt ilma
tiritamm-viisitammeta
....
impulss katkes, kui thomast müksas nutiajastu klapid-peas milleeniumlane, nohikuprillidega ja slim-fit teksadega ,õrn ja haavatav tundeinimene. ta lausus vaid: „fakk“ ilma thomasele tähelepanu pööramata.
thomas vaatas talle järele ning lausus: „Prudence! sa kuradi tähelepanuvõimetu kuldkala mäluga milleeniumlane! hakkad veel kafka „loss“’i lugema! mis sa siis teed!?
Inimesed ümberringi vaatasid põlgliku pilguga thomase poole. thomas lasi end sellest häirida ja tundis end kohmetult. millegipärast meenus kohe ennist nähtud kodutu vahtrapuu all.
***
ehk jätkub?...
(ka esimene osa jätkus, praegu lugesite teist osa)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar