maroko juurtega prantslasest ateist thomas chantu

thomas ärkas kell 09:07 ning tal ei olnud aimugi, mida ta tegema peaks. kas ärkama ja voodist üles tõusma või jätma tänase päeva vahele ja edasi magama. ta otsustas ülesse tõusta ja riietuda, kuid ikkagi talle tundus, et ta poel veel täielikult ärganud. mehaaniliselt liikus ta kööki, pani vee keema, võttis külmikust piima, vorsti ja äsja hallitama hakanud leivapätsi. raadio jäi täna suletuks.
ta istus laua taha ja jälgis aknast välja. oli teisipäeva hommik ning väljas käis aktiivne elutegevus. thomas leidis, et kõik on nii räpane.ta proovis ette kujutada, et kui kõik väljas oleks ilus puhas valge, siis kui kauaks see jääb ilusaks puhtaks valgeks?
thomas läks tualettruumi ning taaskord oli tal kõht kinni. sõõm kainestavat argireaalsust mõjus elustavana. loomulikult kadus koheselt igasugune uni ning alles nüüd tundis ta end tõeliselt ärganuna.

***

 oli vaba päev ning ta otsustas minna linna jalutama. tal ei olnud tööd, kuid tal oli natuke raha. päike paistis ning see andis talle lootust.
kõik mõjus talle monotoonselt: need majad, laste kriidijoonistused asfaldil, ebatasased kõnniteed, õlilaigud parkimiskohtadel, aeglaselt kulgevad pensionärid. kõik ühesugune- sulatatud üheks massiks ilma väljapääsuta.
ta otsustas minna esialgu raamatukokku. kuna ilm oli niiske ja sombune pärat öist vihma, siis pidi minema mööda asfaltteed. see on mõõdukalt ärritav hetk kui sa ei saa kasutada harjusmuspärast otseteed üle muru, vaid pead kõndima umbes 200 meetrit mööda asfalteeritud augulist kõnniteed vales suunas, et mitte porri vajuda. tahtmatult fikseeris ta peas hetke, mil ta hakkas liikuma vales suunas. see tekitas parajalt rahutust ning ta tavapärane unistav mõttetegevus oli häiritud nagu siis, kui peab lahendama mingit olulist kommunaalprobleemi, mistõttu ta tõstis tempot.
tee lõpus tuli täisnurke kurv paremale, kus thomas astus parema jalaga murule, niiöelda „lõikas“ kurvi. maapind oli pehme ja vett täis nagu märg käsn, mis koos mullaga määris thomase reeboki tossu. ta tegi umbes 200 lisasammu, et mitte poriseks saada ning kannatamatusest ühe vale sammu ja sai ikka poriseks. pooleldi. mis sunnib meid mitte lõpuni minemast?

***
thomas võttis hunniku raamatuid ning lubas viivise maksta järgmine kord. talle meeldis vonnegut ja uute raamatute sektsioon. uued raamatud meeldisid talle, sest sealt võis alati leida midagi huvipakkuvat ning tavapäraselt oli neil veel apollo hinnasilt küljes.
riik, kus thomas elas, Uus-Põhjamaa, oli suure potentsiaaliga, rikaste maa, mis meenutas thomasele üht maantee ääres müügis olevat potentsiaalikat ärimaad, kus kasvab õitsev hein ja mida ehib suur müügiplakat, mis servadest on juba roostetama hakanud, kuid kõik usuvad selle potentsiaali. Kuna see oli jõukate inimeste, uuspõhjamaalaste, maa, siis olid ka raamatutiraažid väiksed, raamatute käibemaks topeltkõrge ning sellest johtuvalt raamatud väga kallid.
kallid raamatud tekitasidki temas haiglase üleolekutunde, sest samal ajal kui teised olid tööl ja kogusid raha, siis thomas oli kaval ja laenutas uusi raamatuid ja seda ilma tööl käimata. 36,70 eurot jalutuskäigu ja porise reeboki tossu eest.
„kui see on äri, siis sellisel ärimaal ma tahaksingi elada.“ mõtiskles thomas ning silmitses laenutatud raamatuid.

***
thomas ei flirtinud kunagi raamatukogu naistöötajatega, sest alati kui ta kavatses seda teha, olid selleks ajaks delfi naistekas õpitud suhtenipid juba ununenud. millegipärast google search tõi esimese viite otsingutulemusele alati just sealt veebisaidilt. delfi oli vanas-kreekas oraakel ja naistekas on nagu kilpkonn kipsi lastekas? thomasel ei tekkinud seost
kui thomas ettekavatsetult raamatukokku jõudis, olid seksinipid juba ununenud.

***
Oli keskpäev ning köögis oli tunda värsket pastaroa lõhna. roog koosnes makaronidest. igakord kui thomas makarone keetis, ei suutnud ta mitte kunagi piisavalt sagedasti segada, et mitte lasta makaronidel poti põhja külge kinnituda. see pott oli pärit kopikaaja lõpust ning seega vanem kui thomase söögitegemise tehnika.
ta mõtles, et kunagi võtab endale naise, kellel on kokaraamat.

***
thomas tudeeris ülikoolis kultuuriosakonnas. õppeaine täpset nime ei mäleta ta siiani, aga tal oli plaan olla kannatlik, oodata, arendada enda vaimu ning jälgida ettevaatlikult kaasinimeste vaimsete võimete langust. ta leidis, et kui tema arendab ennast vaimselt ning samal ajal ühiskonna vaimne tase langeb, siis peagi peaks tulema aeg, mil thomase ja ühiskonna vaimne areng mõttelisel x ja y telje skaalal kohtuvad ning just siis kirjutab thomas raamatu või televisioonile mõne seriaali või filmistsenaariumi ning saab rikkaks. kuid milleks kultuuriosakond? thomas luges dailimailist üht uuringut, mis kinnitas, et inglise kultuuriosakonna õppuritele on keskmisest kõrge IQ. ta võttis riski ja uskus tänapäeva teadlaste uuringut ning otsustas, et just seal keskkonnas lävides on tema IQ kasvuks väljavaated kõige paremad. kõige tähtsam on kannatlikkus.

***
olgugi, et thomas oli juba poolteist kuud akadeemilisel puhkusel, tundis ta end vahel päris hästi. ta luges raamatuid ning taaslõi end igapäev ikka ja jälle. autobiograafiaid ahmis ta kui õhku, kuna teda köitsid eriliselt kuulsuste lapsepõlve aastad. ta otsis sealt tegelikult vihjeid ja fakte, et end samastada kellegagi, kuna siis oleks tema tulevik määratletum. nii võib ennast leida. vähemalt nii ta lootis, kuid ikka ja jälle jõudis ta järeldusele, et tema on osake kõigest.
äärmiselt suurte tujukõikumiste või melanhooliapuhangute puhul hakkas ta instinktiivselt liiklusteste lahendama või liiklusseaduse õpikut lugema.

***
tegelikult see ei ole naljakas, sest see pole loomulik.nimelt thomas oli juba üheksandat kuud autokooli nimekirjas. ta langes nimelt müügivõrku. ta avastas internetist ühe veebisaidi, mis kõnetas teda. veebisait kutsus koolitusele: „tule ja õpi koos meiega“, „paindlikud lahendused, võimalus omandada teooria ka e-õppes“,“ soodne maksegraafik“, „meie õpetajad on omaala eksperdid“.
ta otsustas registeerida, kuid nägi peagi, et tegelikult keegi sind ei tahagi sinna. nad tahtsid thomase raha. enne õppesõidu alustamist pidi raha olema makstud aga thomas ise ei pidanud kohale tulemagi. vastupidine oli välistatud. thomas tundis, et ta on lihtsalt mingi järjekordne tüütu inimene, kes on süüdi selles, et sekretär ja sõiduõpetaja peavad sinu pärast hommikul vara ärkama ja tegema päevas vastumeelselt kaheksa või enam tundi tööd. thomas põhjustas neile tööd ja ebamugavust. inimlik on ju tahta raha ning põlata tööd. thomas oli see töö nagu produktid kassalindil on tööks kassapidajale, iga poe külastaja potentsiaalne varas poeturvale.
selline olukord ajab jooma ja masturbeerima.

***

ja lugema.
thomas luges üldiselt raamatuid, kuid ellu jäämiseks oli sunnitud lugema ka aeg-ajalt postkasti ilmuvaid brošüüre hetkel kehtivatest soodushindadest kaupluses maksiima. ostlemisel võttis ta appi iidse nutikuse, mis tänapäeva mandunud kultuuris on peaaegu ununenud. kui tänapäeval vaene inimene kirub pooltühja toidukorvi, sest arvestades poes leiduvate toodete rohkust ja valikut, ei saa ta kõike lubada. thomas aga ostis tooteid nende toitainete määra järgi. thomas mõistis, et toiduaineid on vaja, et kehamootor suudaks ööpäevaringselt säilitada vajalikud pöörded, sest see tagab elu jätkumise ka järgmisel päeval ja nädalal. tootepakend sisaldas vajalikke numbreid, mis võimaldas thomasel välja arvuta, kui kaua üks või teine produkt suudab hoida pöördeid üleval.
enne kassat tegi ta alati kohustusliku check-in’i ning lõi kokku toidukorvi elumäära ehk mitu päeva saab ta elada tänu sellele toidukraamile. see andis lootust.
tavatingimustes raamatute lugemisel otsis ta meelelahutust ning midagi igavikulist. kui loetav raamat ei aidanud tal kasvada ja end mõtteliselt iga päev uuesti kokku laduda, siis polnud mõtet lugedagi. ennem mängiks nokiaga ussimängu.
pealegi, thomasel oli kirjanduse ja raamatute vastu suur aukartus. vahel ta kartis kirjanikke endid. igal juhul oli välja kujunenud kaks kirjutamata reeglit, mis thomasel olid tekkinud. alati kui ta luges oma vana lakitud laua taga, ta ei asetanud kunagi kuuma teetassi raamatu peale. kuum tass ei mõjunud küll vanale ja valesti valitud lakile hästi, kuna lauale tekkisid olümpiarõngaid meenutavad ühevärvilised sõõrid. sellest hoolimata ei kasutanud ta raamatud kunagi alustassi eest.
kuna lugemist tuli ette ka tualettruumis, siis protseduuri lõpufaasis ei asetanud ta raamatut mitte kuangi wc põrandale, vaid hoidis seda kuidagi moodi kaenla all või küünitas ta selja taga olevale kõrgele riiulile ja panid viivuks raamatu sinna. raamatu põrandale asetamine rüvetas raamatu autorit ja thomas ei tahtnud olla see rüvetaja.
ta proovis end analüüsida ning leida täpne põhjus, miks oli ta suhtumine raamatutesse muutunud niivõrd ettevaatlikuks. mõtteid ja ideid oli alati rohkem kui vajalik ning see takistaski täpset põhjust leidmast. salamisi kahtlustas ta, et see võis olla kuidagi seotud tema varasema noorusajaga, kus ilmutas raamatute vastu vähest huvi ning leidis, et kultuuriministeerium on mõttetu asutus ning rein samuti. hilisemalt ta sai aru, et rein ongi mõttetu tüüp, aga ekslik suhtumine kultuuri ja kultuuriministeeriumisse kandis endas midagi palju raskemat, midagi surmapatu-laadset. eriti kui sa õpid mingit kultuuriga seotud eriala, mille täpset nime ei mäleta ning ootad, millal kirjutad hea stsenaariumi või raamatu, et siis hiljem selle sama asutusega koostööd teha ja raha saada.
see oli keeruline koorem, mida kanda.

***
õhtupoole otsustas ta helistada kursusekaaslasele ja teha ettepanek minna baari. siis avaneks tal võimalus küsida ja poolkavalusega välja selgitada, et mis eriala nad üldse tudeerivad. see plaan vajas  välja töötamist.

***
baaris oli veel üsna vaikne, kuna aeg oli varajane. thomasele hakkas silma üks geipaar baari nurgaosas, kes elavalt žestikuleerides üksteisega vestlesid, kuid sotsiaaldemokraate ta täna ei täheldanud.
theodor saabus vaid loetud minutid hiljem. theodor, kes oli baltisaksa juurtega, oli täna eriti rõõmsas ja veidi isegi ootusärevas meeleolus. thomas jälgis oma sõpra hoolikalt justkui ootaks temalt mingit selgitust rõõmsameelsuse põhjuste üle.
theodor võttis põuest välja kilkkonna. kilkkonna oli loom nagu kilpkonngi, ainult et tal puudus kilp ning lähedalt kuulates võis kuulda looma kilkamist kindlate ajavahemike järel. tõenäoliselt oli innaaeg ning kilkkonn otsis paarilist.

***
theodor tellis ühe õlle ja pokaali šampanjat. ta ei olnud erilie alkoholijooja, kuid täna ta tahtis proovida mõlemat ning jõuda lõplikule otsusele, et kumb jook on parem.
thomas tellis õlle ja klaas vett, kuna õlut sai veega lahjendada ning seega baaris istumise aega maksimaalselt pikendada ilma lisajooke tellimata.
pärast sissejuhatavat vestlust energia hääbus ning mõlemad hakkasid kiiremini oma jooke jooma. küllap mõlemad mõtlesid samal ajal, et mida kaaslasele öelda oma ootamatult kiire lahkumise põhjuseks.
thomas jõi oma õlle,tõusis ning soovis kaaslasele head õhtut ja lahkus. oli hilisõhtu ning kaks geid baarinurgas olid tugevas alkoholijoobes.

***
thomas jõudis koju. üksi olemine oli sama tähtis nagu teiste inimestega olemine, kuna liiga vähe või liiga palju nii üht kui teist tekitasid alati frustratsiooni.
ajaleht kirjamees andis hea ülevaate progressist. paljud uuspõhjamaalased kirusid, aga elanike tähelepanuvõime oli inimkonna ajaloo kõige lühikesemaks taandarenenud, siis kommentaariumis oligi selline üürike vabastav valgustumisehetk. pärast brauseri sulgemist ja arvuti tagant püsti tõusmist oli mõttetegevus taas progressilainel. emotsioon oli maandatud ning kõik jätkus nii nagu enne emotsiooni tekkimist. see tsükkel tegi võimalikuks progressi ja demokraatia ja korporatsioonidel läks ka väga hästi.

***
thomas sai kõne kohalikust haiglast. ilmnes, et thomase vanaonu, kes oli tulnud marseilles’ist Uus-Põhjamaale, et thomast üllatada ja teda külastada, oli ootamatu terviserikke tõttu haiglasse sattunud. thomasi valdasid segased tunded, kuid ta otsustas kohe haiglasse minna onu vaatama. teel haiglasse oli ta põhimureks, et kuidas sa arst teada thomase telefoninumbri.
haiglas avanes tröösitu vaatepilt.
onu oli paigutatud üksikruumi. arst ei andnud elulootust. erinevalt vanglast on isegi haiglas „surmamõistetute“ ruum.
onu oli ärkvel ja thomast nähes ütles midagi, kuid thomas ei kuulnud.
thomas:“ tere, onu!“
onu: „tere, thomas! kuidas läheb?“
thomas: „hästi. ja s...“ taibates kohe oma piinlikku viga lausus ta:“ uus-põhjamaa oli ilus riik.“
onu: „ja ilm on ka täitsa kena siin.“
thomas:“ jah, nii on. üleeile oli isegi vikerkaar.“
onu: „see haigla tundub küllaltki uus ehitis olevat.“
thomas noogutas ja mõtles: kõik on uus, uus põhjamaa suus.
thomas: ega jah.
tekkis vaikusehetk. see on alati siis, kui „ping-pong vestlus“ jääb kuskil toppama ning sellega on ka mäng läbi. näiline vestlus. vestlus mitte millestki. tühjus, tühjus, tühjus.

***
thomas sai aru, et aeg on küps, kui ruumi sisenes medõde sooja toiduga. ta soovis onule head paranemist, kuid onu ei pannud teda tähele. thomas lahkus ruumist. koridori peal oli üks patsient, kes peksis oma jalutuskepiga kohviautomaati. thomas möödus temast ilma tähelepanu pööramata.
ta tormas läbi fuajee välisukse suunas. ta märkas, et sarnane mees, hallipäine patsient, peksab kohviautomaati ka fuajees.
 thomas aga lahkus haiglast, süütas oma viimase sigareti ning lausus karjuvalt oma mõtetes: „miks see kõik on selline nagu ta on?“
haiglast kostus üha tugevamat ja tugevamat koputamist kuniks Thomas avas silmad selle müra peale. kell oli 09:27, oli teisipäeva hommik, allkorrusel tegi keegi remonti ning thomas oli sisse maganud. ta tõusis, mehaaniliselt liikus ta kööki, pani vee keema, võttis külmikust piima, vorsti ja äsja hallitama hakanud leivapätsi. raadio jäi täna suletuks.
ta istus laua taha ja jälgis unistavalt aknast välja.

Dostojevski "Vennad Karamazovid"

...“Teie oma märkusega praegu: „mitte häbeneda nii väga enda pärast, sest ainult sellest see kõik tulebki“ – selle märkusega te nagu nägite mu läbi ja lugesite mu hingest. Just nii mulle kõik näibki, kui ma inimeste juurde tulen, et ma kõigist alatum olen ja et kõik mind narriks peavad, ja sellepärast võtan kätte ka tõepoolest mängingi narri, et „ma ei karda teie arvamusi, sest teie olete viimne kui üks alatumad minust. Vaat sellepärast ma olengi narr, häbi pärast olen narr, suur staarets, häbi pärast!“....


„Peaasi, ärge valetage iseendale. See, kes iseendale valetab ja oma valet kuulab, jõuab niikaugele, et ta enam mingisugust tõde ei iseendas ega ümberringi ei eralda ja järelikult kaotab lugupidamise nii enda kui teiste vastu. See, kes kellestki lugu ei pea, ei armasta enam kedagi ja selleks, et armastuseta olles leida endale huvi ja rahuldust, andub kirgedele ja madalatele lõbudele ning jõuab päris loomulikkuseni oma pahedes, ja seda kõike alalisest valest nii inimestele kui iseendale.“

„Aga on ka vallapääsev vaev. See tungib korraga pisaratena esile ja voolab sellest silmapilgust peale välja halamises. Nii eriti naiste puhul. Aga see pole kergem vaiksest vaevast (vaev tõmbub inimesse ent inimene vaikib) Kaebed vaigistuvad siin ainult sellega, et veel enam närivad ja lõhestavad südant. Niisugune häda ei soovigi tröösti, see toidab end oma lohutamatusest. Kaebed on ainult vajadus alaliselt haava ärritada.“

„Vene arusaamise ja lootuse järgi  aga on vaja, et mitte kirik ei sünniks ümber riigiks, nagu madalamast tüübist kõrgemaks, vaid, vastupidi, riik peab lõpetama sellega, et püüab saada ainuüksi kirikuks ja ei millekski muuks.“

..“Aga nende hulgas on mõned, kuigi vähesed, iseäralikud inimesed: need on usklikud ja kristlased, ent samal ajal sotsialistid. Vaat neid me kardame kõige rohkem, see on imelik rahvas!. Sotsialist-kristlane on hirmsam sotsialistist-jumalasalgajast.“

....- ühe sõnaga, see on hetkeline ilu, haihtuv ilu, mis nii sagedasti just vene naisel esineb.“

„Vaadake ilmalaste juures ja kogu maailmas, mis end Jumala lastest ülbelt kõrgemaks seab, kas pole seal Jumala nägu ja tema tõde moonutatud? Neil on teadus, aga teadus uurib ainult seda, mis on tunnetatud. Vaimne maailm aga, inimolendi kõrgem pool, on hoopis ära põlatud, on kõrvale heidetud teatava ülbusega, isegi vihavaenuga. Maailm kuulutab vabadust, iseäranis viimasel ajal, ja mida me näeme selles nende vabaduses: ainult orjust ja enesetappu! See maailm ütleb: „Sul on vajadusi, seepärast rahulda neid, sest sul on needsamad õigused kui kõige suursugusematel ja rikkamatel inimestel. Ära karda neid rahuldada, vaid isegi rohkenda neid“ – see on tänapäeva maailma õpetus. Selles nähaksegi vabadust. Ja mis tuleb välja sellest  õigusest rohkendada vajadusi? Rikastel ü k s i n d u s ja vaimne enesetapp, vaestel aga – kadedus ja tapmine, sest õigused on antud, aga abinõusid tarvete rahuldamiseks ei ole veel kätte näidatud. Kinnitatakse, et mida kaugemale edasi, seda enam maailm ühendub, kujuneb vennalikuks liiduks selle läbi, et vähendab vahemaad ja anna mõtteid õhu kaudu edasi.
Oh, ärge uskuge niisugusesse inimeste ühendusse! Mõistes vabadust kui tarvete rohkendamist ja kirgede rahuldamist, moonutavad nad oma loomust, sest nad tekitavad kõige pöörasemaid fantaasiaid. Elavad ainult selleks, et üksteise vastu kadedust tunda, oma lihahimu ja kõrkust teenida. Korraldada lõunasööke, väljasõite, omada tõldu, aukraade ja orjadest teenreid – seda loetakse juba niisuguseks vajaduseks, mille tarvis ohverdatakse isegi elu, au ja ligimesearmastus, et rahuldada seda vajadust, ja isegi tapetakse end, kui ei suudeta seda rahuldada. nende juures, kes nii rikkad ei ole, näeme sedasama, vaesed aga summutavad tarvete rahuldamatuse ja kadeduse joomisega. Varsti aga hakkavad nad viina asemel ka verd maitsma, sinnapoole neid juhitaksegi.
ma küsin teil: kas niisugune inimene on vaba? .....Ja ei ole ime, et vabaduse asemel langeti orjusse ja selle asemel, et teenida vennaarmastust ja inimlikku ühendust, langeti vastupidi eraldumisse ja üksindusse,.....


Kõikjal hakkab inimlik mõistus nüüd naeruväärselt üha vähem aru saama, et inimese tõeline kindlustatus ei seisne mitte tema isiklikus üksildases pingutuses, vaid üldises inimlikus tervikluses.

patt, otsene vastutaja kogu inimsoo pattude eest, ära veereta laiskust ja jõuetust teiste inimeste peale, meie mõtete ja tunnete juured ei ole mitte siin vaid teistes maailmades, seepärast ütlevad mõttetargad, et ei saagi asjade olemust maa peal ära tunda. kui nõrgeneb see tunne või kaob, siis sureb ka see mis sinus üles kasvatatud on.

Uus-Põhjamaa

Viimasel ajal on mind hämmastanud eesti suurimate online-meediaväljaannete kommentaariumis toimuv.
Kui lugeda eesti poliitikaga seotud artiklite kommentaariume, siis võib üsna selgelt väita, et „kommetaariumirahvas“ pole rahul valmistulemuste ja valitseva olukorraga. Kirjutatud kommenaarid on üsna sünged ning jagatavate plusside ja miinuste osakaal peegeldab rahulolematust. Valitsev meelsus kommentaariumides ja seega osaliselt ka rahva mõtetes jätab sellise jõuetu ja lootusetuse mulje nagu valimistulemus ei olekski rahva tahte tagajärg. Olgugi, et Eurostati andmetel kasutab 63% eestimaalastest igapäevaselt internetti ning enamik neist kasutab seda uudiste lugemiseks ja sotsiaalvõrgustike külastamiseks. Võiks arvata, et sellest 63-st % suurem osa siiski loeb eesti poliitikaga seotud uudiseid ja kommentaare?
Põhjapanevaid järeldusi selle info põhjal teha ei saa, kuna see eeldaks rohkemate andmete kogumist ja läbitöötamist. Sellegipoolest jääb kibe järelmaitse nendest valimistest ja valimistulemustest puhtalt kommentaariumide põhjal. Kas e-häältega manipuleeriti? Kas valgustunud “kommentaariumirahvas“  on paremini kursis päevapoliitikaga, kuid nad on lihtsalt vähemuses? Depressiivsus, jõuetus, pettumus väljenduvad kommentaariumides samal ajal kui Putini toetusreiting Venemaal on läbi aegade kõrgeim. Eesti on demokraatlik riik ja Venemaa mitte?  

Montaigne "Esseed"

„Kui meid hirmutavate asjade algupärasel olemusel oleks võime omaenese jõul meis pesitseda, siis pesitseks see kõigis ühesugusena ja ühtemoodi, sest inimesed on kõik ühte liiki, ja nad kõik on, kes paremini, kes halvemini varustatud sarnaste vahendite ning võimetega mõista ja otsustada."


„Ja kogemuse põhjal leian ma, et just see, et me ei suuda taluda ettekujutust surmast, muudab valu meile talumatuks, ja me tajume valu kahekordse piinana seetõttu, et see ähvardab meid surmaga.“


...me ei mõtle sellele, missugused need asjad on ja milleks neid tarvis läheb, vaid ainult sellele, mis nende omandamine meile maksma läheb; just nagu oleks see hind mingi osa nende olemusest; ja me ei nimeta nende puhul väärtuseks mitte seda, mis nemad võivad meile anda, vaid seda, mis meie peame nende eest andma."

"Tänapäeval on kõige sõjakamad need rahvad, kes on kõige tahumatumad ja kõige haritumad"


Inimesi piinavad arvamused, mis neil on asjade kohta, mitte asjad ise.  kreeka mõttetera


Kui see ei ole iseenesest kuri ega kohutav, vaid me kujutlusvõime annab talle niisuguseid omadusi, siis on meie võimuses seda muuta


 

G.Orwellist saab alguse mõtlemine

G.Orwell „Kummardus Katalooniale“

„Tõsi on see, et igasugune sõda käib iga kuuga järjest rohkem alla, sest sellised mõisted nagu isikuvabadus ja tõetruu ajakirjandus lihtsalt ei sobi sõjasaavutustega kokku.“


„Sõja üks kõige kohutavamaid jooni on see, et sõjapropagandat teevad kriiskamise ja valetamise ja vihaga need inimesed, kes ise ei sõdi.“
G.Orwell „Valaskala kõhus“ (esseede kogumik)„Turvaline tsiviliseeritud elu toob kaasa ülitundlikkuse, mille puhul igasugune ürgne tunne muutub vastumeelseks.“


„Meie aja põhiprobleem on see, et kadunud on usk isiklikku surematusse, aga seda ei saa lahendada seni, kui keskmine tööinimene murrab tööd nagu härg või väriseb hirmust salapolitsei ees.“
„Natsionalismi ei tohi patriotismiga segi ajada.“
 [ Orwell pidas siin silmas, et natsionalism on ründava iseloomuga, kus tahetakse võimu laiendada teiste rahvaste arvelt. Patriotism aga on defensiivse iseloomuga, kus andutakse  mingile kohale ja elustiilile]


„Kui natsionalismi närvi riivatakse, kaob intellektuaalne sündsusetunne, minevikku võib muuta ja päevaselgeidki tõsiasju eitada.“



„Aga see vaatepilt ja palju muudki, mida ma Saksamaal nägin, tegid mulle selgeks, et kogu kättemaksu ja karistamise idee on lapsemeelne unistus. Õieti pole mingit kättemaksu olemaski. Kätte tahad maksta siis, kui sul pole jõudu, ja sellepärast, et sul pole jõudu: niipea kui jõuetuse tunne kaob, haihtub ka kättemaksuhimu.“
 [juut andis pärast sõda sakslasest vangile obaduse]



„On tuntud tõde, et tsivilisatsiooni ajalugu on suurelt jaolt relvade ajalugu“



„Kirik suudab end suurepäraselt sotsialismiga kokku sobitada või teeselda, et ta seda teeb, juhul kui see tema enda seisundit kindlustab. Aga kui kirikul lubatakse võimsa organisatsioonina ellu jääda, teeb see tõelise sotsialismi saavutamise võimatuks, sest kirik on olnud ja on edaspidigi mõtte- ja sõnavabaduse vastane, inimeste võrdsuse vastane ja igasuguse ühiskonnakorra vastane, mis püüab maa peal õnne saavutada.“
„Aga tegelikult ei saa see jäädav olla, sest kapitalismil pole silmnähtavalt tulevikku......“
 [pidas silmas  USA-t]



„Peaaegu kindlasti oleme teel totalitaarsete diktatuuride ajastusse- ajastusse, kus mõttevabadusest saab kõigepealt surmapatt ja seejärel tähenduse kaotanud abstraktsioon. Autonoomne isiksus pühitakse maa pealt minema.“


"Inglise kommunist oli enne 1939.a sügavalt nördinud natsismi kurjusest; pärast 1939.a septembrit tuli tal uskuda, et Saksamaa kannatas rohkem ülekohut kui ta seda ise tegi ning sõna „nats“ kadus tema sõnavarast; 22.juuni 1941.a tuli tal jälle uskuma hakata et nii võigast kurjust nagu natsism pole maailm veel kunagi varem näinud."
 [ autor lisas veel, et poliitikule ei tähenda sellised kannapöörded midagi, kuid kirjanikega on hoopis teine lugu] 

lühidalt neljast raamatust

Turgenev „Esimene armastus“

noorusest.

„Oo noorus! noorus! Sind ei riiva miski, sa nagu omaksid kõiki maailma aardeid; isegi nukrus lõbustab sind, isegi kurbus sobib sulle; sa oled enesekindel ja ülbe, sa ütled: „Ainult mina elan- vaadake!“ Sinu päevad aga tõttavad, kaovad jäljetult ja loendamatult; kõik sinus kaob – nagu vaha päikesepaistel, nagu lumi... Ja võib-olla ei seisa kogu su veetluse saladus mitte võimaluses kõike teha, vaid võimaluses mõtelda, et sa kord kõike teed; võib-olla seisab see just selles, et sa tuulde pillud jõudu, mida sa millekski muuks kasutada ei oskaks – selles, et igaüks meist päris tõsiselt peab end pillajaks, päris tõsiselt arvab, et tal õigus on öelda: „Oo, mis ma teeksin, kui ma aega asjata ei raiskaks!“

     ***

Hemingway „Kellele lüüakse hingekella“

elust.

„... inimene osaku kogu oma elu elada nende kahe ööga, mis talle antakse; kes meie elu elab, peab oskama kõike, millest ta tahab osa saada, sellesse lühikesse ajavahemikku kokku suruda, kus osasaamine on võimalik.“

 „Ma tahaksin seda kogu eluks. Ja saadki, ütles teine mina. Saadki. See on sul praegu ja eks praegu olegi kogu sinu elu. Ei ole ega tule midagi muud peale praeguse. Ei ole ei eilset ega tule homset. Kui vanaks sa pead elama, et seda mõista. On üksnes praegu, ja kui praegu on kaks päeva pikk, siis on ka sinu elu kaks päeva pikk ja kõik muu olgu samas proportsioonis. Nii sa eladki elu, mis kestab ainult kaks päeva. Ja kui sa ei virise ega nõua võimatut, võid sa oma elu hästi elada. Hea elu mõõdupuuks ei pruugi olla seitsekümmend piibliaastat.

     ***

Theophile von Bodisco „Vana vabahärra majas“

 elust.

 „Kunagi ei tohi inimene julgust kaotada, aga ka mitte jõuga oma saatusele vastu hakata. Tuleb lasta saatustel kasvada; see kasvab nimelt üheaegselt inimesega.“
muusika

 „Muusika on lihtsalt olemas. Ta on varjatult kõikjal. Ka tema jäljendab, kuid mitte seda, mida võib näha silmadega. Ta jäljendab meie tunnet.“

 ...“Jah meie, inimeste, ümber peabki natuke udu olema, muidu me näeksime üksteist liiga selgelt, ja kui palju rohkem me siis veel üksteist haavaksime.“

 ...Kui tahame minna inimesete hulka, Cäcilie, peame oma hinge rüütama.“

   ***

A.Camus „Õnnelik surm“
„Paljud inimesed teevad oma elu keeruliseks, mõteldes välja oma elusaatust.“
 „Õnn eeldab valikut ning selles valikus peab väljenduma selge ning koondatud tahe.“
 „Nii nagu kunstiteose puhul peab oskama õigel ajal peatuda, nimelt siis, kui käes on hetk, mil skulptuuri ei tohi enam puudutada, ja selles mõttes on teatud mittemõistlikkuse puhang kunstnikule palju kasulikum kui olgu kui tahes nauditavad varud mõtteselgust,....“
 „Inimene ei sünni tugeva, nõrga või tahtejõulisena. Tugevaks saadakse, selge mõistusega inimeseks muututakse. Saatus ei ole mitte inimese sees, vaid tema ümber.“