maroko juurtega prantslasest ateist thomas chantu

thomas ärkas kell 09:07 ning tal ei olnud aimugi, mida ta tegema peaks. kas ärkama ja voodist üles tõusma või jätma tänase päeva vahele ja edasi magama. ta otsustas ülesse tõusta ja riietuda, kuid ikkagi talle tundus, et ta poel veel täielikult ärganud. mehaaniliselt liikus ta kööki, pani vee keema, võttis külmikust piima, vorsti ja äsja hallitama hakanud leivapätsi. raadio jäi täna suletuks.
ta istus laua taha ja jälgis aknast välja. oli teisipäeva hommik ning väljas käis aktiivne elutegevus. thomas leidis, et kõik on nii räpane.ta proovis ette kujutada, et kui kõik väljas oleks ilus puhas valge, siis kui kauaks see jääb ilusaks puhtaks valgeks?
thomas läks tualettruumi ning taaskord oli tal kõht kinni. sõõm kainestavat argireaalsust mõjus elustavana. loomulikult kadus koheselt igasugune uni ning alles nüüd tundis ta end tõeliselt ärganuna.

***

 oli vaba päev ning ta otsustas minna linna jalutama. tal ei olnud tööd, kuid tal oli natuke raha. päike paistis ning see andis talle lootust.
kõik mõjus talle monotoonselt: need majad, laste kriidijoonistused asfaldil, ebatasased kõnniteed, õlilaigud parkimiskohtadel, aeglaselt kulgevad pensionärid. kõik ühesugune- sulatatud üheks massiks ilma väljapääsuta.
ta otsustas minna esialgu raamatukokku. kuna ilm oli niiske ja sombune pärat öist vihma, siis pidi minema mööda asfaltteed. see on mõõdukalt ärritav hetk kui sa ei saa kasutada harjusmuspärast otseteed üle muru, vaid pead kõndima umbes 200 meetrit mööda asfalteeritud augulist kõnniteed vales suunas, et mitte porri vajuda. tahtmatult fikseeris ta peas hetke, mil ta hakkas liikuma vales suunas. see tekitas parajalt rahutust ning ta tavapärane unistav mõttetegevus oli häiritud nagu siis, kui peab lahendama mingit olulist kommunaalprobleemi, mistõttu ta tõstis tempot.
tee lõpus tuli täisnurke kurv paremale, kus thomas astus parema jalaga murule, niiöelda „lõikas“ kurvi. maapind oli pehme ja vett täis nagu märg käsn, mis koos mullaga määris thomase reeboki tossu. ta tegi umbes 200 lisasammu, et mitte poriseks saada ning kannatamatusest ühe vale sammu ja sai ikka poriseks. pooleldi. mis sunnib meid mitte lõpuni minemast?

***
thomas võttis hunniku raamatuid ning lubas viivise maksta järgmine kord. talle meeldis vonnegut ja uute raamatute sektsioon. uued raamatud meeldisid talle, sest sealt võis alati leida midagi huvipakkuvat ning tavapäraselt oli neil veel apollo hinnasilt küljes.
riik, kus thomas elas, Uus-Põhjamaa, oli suure potentsiaaliga, rikaste maa, mis meenutas thomasele üht maantee ääres müügis olevat potentsiaalikat ärimaad, kus kasvab õitsev hein ja mida ehib suur müügiplakat, mis servadest on juba roostetama hakanud, kuid kõik usuvad selle potentsiaali. Kuna see oli jõukate inimeste, uuspõhjamaalaste, maa, siis olid ka raamatutiraažid väiksed, raamatute käibemaks topeltkõrge ning sellest johtuvalt raamatud väga kallid.
kallid raamatud tekitasidki temas haiglase üleolekutunde, sest samal ajal kui teised olid tööl ja kogusid raha, siis thomas oli kaval ja laenutas uusi raamatuid ja seda ilma tööl käimata. 36,70 eurot jalutuskäigu ja porise reeboki tossu eest.
„kui see on äri, siis sellisel ärimaal ma tahaksingi elada.“ mõtiskles thomas ning silmitses laenutatud raamatuid.

***
thomas ei flirtinud kunagi raamatukogu naistöötajatega, sest alati kui ta kavatses seda teha, olid selleks ajaks delfi naistekas õpitud suhtenipid juba ununenud. millegipärast google search tõi esimese viite otsingutulemusele alati just sealt veebisaidilt. delfi oli vanas-kreekas oraakel ja naistekas on nagu kilpkonn kipsi lastekas? thomasel ei tekkinud seost
kui thomas ettekavatsetult raamatukokku jõudis, olid seksinipid juba ununenud.

***
Oli keskpäev ning köögis oli tunda värsket pastaroa lõhna. roog koosnes makaronidest. igakord kui thomas makarone keetis, ei suutnud ta mitte kunagi piisavalt sagedasti segada, et mitte lasta makaronidel poti põhja külge kinnituda. see pott oli pärit kopikaaja lõpust ning seega vanem kui thomase söögitegemise tehnika.
ta mõtles, et kunagi võtab endale naise, kellel on kokaraamat.

***
thomas tudeeris ülikoolis kultuuriosakonnas. õppeaine täpset nime ei mäleta ta siiani, aga tal oli plaan olla kannatlik, oodata, arendada enda vaimu ning jälgida ettevaatlikult kaasinimeste vaimsete võimete langust. ta leidis, et kui tema arendab ennast vaimselt ning samal ajal ühiskonna vaimne tase langeb, siis peagi peaks tulema aeg, mil thomase ja ühiskonna vaimne areng mõttelisel x ja y telje skaalal kohtuvad ning just siis kirjutab thomas raamatu või televisioonile mõne seriaali või filmistsenaariumi ning saab rikkaks. kuid milleks kultuuriosakond? thomas luges dailimailist üht uuringut, mis kinnitas, et inglise kultuuriosakonna õppuritele on keskmisest kõrge IQ. ta võttis riski ja uskus tänapäeva teadlaste uuringut ning otsustas, et just seal keskkonnas lävides on tema IQ kasvuks väljavaated kõige paremad. kõige tähtsam on kannatlikkus.

***
olgugi, et thomas oli juba poolteist kuud akadeemilisel puhkusel, tundis ta end vahel päris hästi. ta luges raamatuid ning taaslõi end igapäev ikka ja jälle. autobiograafiaid ahmis ta kui õhku, kuna teda köitsid eriliselt kuulsuste lapsepõlve aastad. ta otsis sealt tegelikult vihjeid ja fakte, et end samastada kellegagi, kuna siis oleks tema tulevik määratletum. nii võib ennast leida. vähemalt nii ta lootis, kuid ikka ja jälle jõudis ta järeldusele, et tema on osake kõigest.
äärmiselt suurte tujukõikumiste või melanhooliapuhangute puhul hakkas ta instinktiivselt liiklusteste lahendama või liiklusseaduse õpikut lugema.

***
tegelikult see ei ole naljakas, sest see pole loomulik.nimelt thomas oli juba üheksandat kuud autokooli nimekirjas. ta langes nimelt müügivõrku. ta avastas internetist ühe veebisaidi, mis kõnetas teda. veebisait kutsus koolitusele: „tule ja õpi koos meiega“, „paindlikud lahendused, võimalus omandada teooria ka e-õppes“,“ soodne maksegraafik“, „meie õpetajad on omaala eksperdid“.
ta otsustas registeerida, kuid nägi peagi, et tegelikult keegi sind ei tahagi sinna. nad tahtsid thomase raha. enne õppesõidu alustamist pidi raha olema makstud aga thomas ise ei pidanud kohale tulemagi. vastupidine oli välistatud. thomas tundis, et ta on lihtsalt mingi järjekordne tüütu inimene, kes on süüdi selles, et sekretär ja sõiduõpetaja peavad sinu pärast hommikul vara ärkama ja tegema päevas vastumeelselt kaheksa või enam tundi tööd. thomas põhjustas neile tööd ja ebamugavust. inimlik on ju tahta raha ning põlata tööd. thomas oli see töö nagu produktid kassalindil on tööks kassapidajale, iga poe külastaja potentsiaalne varas poeturvale.
selline olukord ajab jooma ja masturbeerima.

***

ja lugema.
thomas luges üldiselt raamatuid, kuid ellu jäämiseks oli sunnitud lugema ka aeg-ajalt postkasti ilmuvaid brošüüre hetkel kehtivatest soodushindadest kaupluses maksiima. ostlemisel võttis ta appi iidse nutikuse, mis tänapäeva mandunud kultuuris on peaaegu ununenud. kui tänapäeval vaene inimene kirub pooltühja toidukorvi, sest arvestades poes leiduvate toodete rohkust ja valikut, ei saa ta kõike lubada. thomas aga ostis tooteid nende toitainete määra järgi. thomas mõistis, et toiduaineid on vaja, et kehamootor suudaks ööpäevaringselt säilitada vajalikud pöörded, sest see tagab elu jätkumise ka järgmisel päeval ja nädalal. tootepakend sisaldas vajalikke numbreid, mis võimaldas thomasel välja arvuta, kui kaua üks või teine produkt suudab hoida pöördeid üleval.
enne kassat tegi ta alati kohustusliku check-in’i ning lõi kokku toidukorvi elumäära ehk mitu päeva saab ta elada tänu sellele toidukraamile. see andis lootust.
tavatingimustes raamatute lugemisel otsis ta meelelahutust ning midagi igavikulist. kui loetav raamat ei aidanud tal kasvada ja end mõtteliselt iga päev uuesti kokku laduda, siis polnud mõtet lugedagi. ennem mängiks nokiaga ussimängu.
pealegi, thomasel oli kirjanduse ja raamatute vastu suur aukartus. vahel ta kartis kirjanikke endid. igal juhul oli välja kujunenud kaks kirjutamata reeglit, mis thomasel olid tekkinud. alati kui ta luges oma vana lakitud laua taga, ta ei asetanud kunagi kuuma teetassi raamatu peale. kuum tass ei mõjunud küll vanale ja valesti valitud lakile hästi, kuna lauale tekkisid olümpiarõngaid meenutavad ühevärvilised sõõrid. sellest hoolimata ei kasutanud ta raamatud kunagi alustassi eest.
kuna lugemist tuli ette ka tualettruumis, siis protseduuri lõpufaasis ei asetanud ta raamatut mitte kuangi wc põrandale, vaid hoidis seda kuidagi moodi kaenla all või küünitas ta selja taga olevale kõrgele riiulile ja panid viivuks raamatu sinna. raamatu põrandale asetamine rüvetas raamatu autorit ja thomas ei tahtnud olla see rüvetaja.
ta proovis end analüüsida ning leida täpne põhjus, miks oli ta suhtumine raamatutesse muutunud niivõrd ettevaatlikuks. mõtteid ja ideid oli alati rohkem kui vajalik ning see takistaski täpset põhjust leidmast. salamisi kahtlustas ta, et see võis olla kuidagi seotud tema varasema noorusajaga, kus ilmutas raamatute vastu vähest huvi ning leidis, et kultuuriministeerium on mõttetu asutus ning rein samuti. hilisemalt ta sai aru, et rein ongi mõttetu tüüp, aga ekslik suhtumine kultuuri ja kultuuriministeeriumisse kandis endas midagi palju raskemat, midagi surmapatu-laadset. eriti kui sa õpid mingit kultuuriga seotud eriala, mille täpset nime ei mäleta ning ootad, millal kirjutad hea stsenaariumi või raamatu, et siis hiljem selle sama asutusega koostööd teha ja raha saada.
see oli keeruline koorem, mida kanda.

***
õhtupoole otsustas ta helistada kursusekaaslasele ja teha ettepanek minna baari. siis avaneks tal võimalus küsida ja poolkavalusega välja selgitada, et mis eriala nad üldse tudeerivad. see plaan vajas  välja töötamist.

***
baaris oli veel üsna vaikne, kuna aeg oli varajane. thomasele hakkas silma üks geipaar baari nurgaosas, kes elavalt žestikuleerides üksteisega vestlesid, kuid sotsiaaldemokraate ta täna ei täheldanud.
theodor saabus vaid loetud minutid hiljem. theodor, kes oli baltisaksa juurtega, oli täna eriti rõõmsas ja veidi isegi ootusärevas meeleolus. thomas jälgis oma sõpra hoolikalt justkui ootaks temalt mingit selgitust rõõmsameelsuse põhjuste üle.
theodor võttis põuest välja kilkkonna. kilkkonna oli loom nagu kilpkonngi, ainult et tal puudus kilp ning lähedalt kuulates võis kuulda looma kilkamist kindlate ajavahemike järel. tõenäoliselt oli innaaeg ning kilkkonn otsis paarilist.

***
theodor tellis ühe õlle ja pokaali šampanjat. ta ei olnud erilie alkoholijooja, kuid täna ta tahtis proovida mõlemat ning jõuda lõplikule otsusele, et kumb jook on parem.
thomas tellis õlle ja klaas vett, kuna õlut sai veega lahjendada ning seega baaris istumise aega maksimaalselt pikendada ilma lisajooke tellimata.
pärast sissejuhatavat vestlust energia hääbus ning mõlemad hakkasid kiiremini oma jooke jooma. küllap mõlemad mõtlesid samal ajal, et mida kaaslasele öelda oma ootamatult kiire lahkumise põhjuseks.
thomas jõi oma õlle,tõusis ning soovis kaaslasele head õhtut ja lahkus. oli hilisõhtu ning kaks geid baarinurgas olid tugevas alkoholijoobes.

***
thomas jõudis koju. üksi olemine oli sama tähtis nagu teiste inimestega olemine, kuna liiga vähe või liiga palju nii üht kui teist tekitasid alati frustratsiooni.
ajaleht kirjamees andis hea ülevaate progressist. paljud uuspõhjamaalased kirusid, aga elanike tähelepanuvõime oli inimkonna ajaloo kõige lühikesemaks taandarenenud, siis kommentaariumis oligi selline üürike vabastav valgustumisehetk. pärast brauseri sulgemist ja arvuti tagant püsti tõusmist oli mõttetegevus taas progressilainel. emotsioon oli maandatud ning kõik jätkus nii nagu enne emotsiooni tekkimist. see tsükkel tegi võimalikuks progressi ja demokraatia ja korporatsioonidel läks ka väga hästi.

***
thomas sai kõne kohalikust haiglast. ilmnes, et thomase vanaonu, kes oli tulnud marseilles’ist Uus-Põhjamaale, et thomast üllatada ja teda külastada, oli ootamatu terviserikke tõttu haiglasse sattunud. thomasi valdasid segased tunded, kuid ta otsustas kohe haiglasse minna onu vaatama. teel haiglasse oli ta põhimureks, et kuidas sa arst teada thomase telefoninumbri.
haiglas avanes tröösitu vaatepilt.
onu oli paigutatud üksikruumi. arst ei andnud elulootust. erinevalt vanglast on isegi haiglas „surmamõistetute“ ruum.
onu oli ärkvel ja thomast nähes ütles midagi, kuid thomas ei kuulnud.
thomas:“ tere, onu!“
onu: „tere, thomas! kuidas läheb?“
thomas: „hästi. ja s...“ taibates kohe oma piinlikku viga lausus ta:“ uus-põhjamaa oli ilus riik.“
onu: „ja ilm on ka täitsa kena siin.“
thomas:“ jah, nii on. üleeile oli isegi vikerkaar.“
onu: „see haigla tundub küllaltki uus ehitis olevat.“
thomas noogutas ja mõtles: kõik on uus, uus põhjamaa suus.
thomas: ega jah.
tekkis vaikusehetk. see on alati siis, kui „ping-pong vestlus“ jääb kuskil toppama ning sellega on ka mäng läbi. näiline vestlus. vestlus mitte millestki. tühjus, tühjus, tühjus.

***
thomas sai aru, et aeg on küps, kui ruumi sisenes medõde sooja toiduga. ta soovis onule head paranemist, kuid onu ei pannud teda tähele. thomas lahkus ruumist. koridori peal oli üks patsient, kes peksis oma jalutuskepiga kohviautomaati. thomas möödus temast ilma tähelepanu pööramata.
ta tormas läbi fuajee välisukse suunas. ta märkas, et sarnane mees, hallipäine patsient, peksab kohviautomaati ka fuajees.
 thomas aga lahkus haiglast, süütas oma viimase sigareti ning lausus karjuvalt oma mõtetes: „miks see kõik on selline nagu ta on?“
haiglast kostus üha tugevamat ja tugevamat koputamist kuniks Thomas avas silmad selle müra peale. kell oli 09:27, oli teisipäeva hommik, allkorrusel tegi keegi remonti ning thomas oli sisse maganud. ta tõusis, mehaaniliselt liikus ta kööki, pani vee keema, võttis külmikust piima, vorsti ja äsja hallitama hakanud leivapätsi. raadio jäi täna suletuks.
ta istus laua taha ja jälgis unistavalt aknast välja.