C.Bukowski "Ham on Rye"

Bukowski autobiograafiline jutustus oma lapsepõlvest ja noorusaegadest läbi Henry Chinaski tegelaskuju.
Tsitaadid raamatust:

There are no good wars or bad wars. The only thing bad about a war is to lose it. All wars have been fought for a so-called good Cause on both sides. But only the victor's Cause becomes history's Noble Cause. It's not a matter of who is right or who is wrong, it's a matter of who has the best generals and the better army!"

The girls looked good from a distance, the sun shining through their dresses, their hair. But get up close and listen to their minds running out of their mouths, you felt like digging in under a hill and hiding out with a tommy-gun.

What would I be protecting? Somebody else. Somebody else who didn't give a shit about me. Dying in a war never stopped wars from happening.

The whole college scene was soft. They never told you what to expect out there in the real world. They just crammed you with theory and never told you how hard the pavements were.  A college education could destroy an individual for life. Books could make you soft. When you put them down, and really went out there, then you needed to know what they never told you.

There was nothing really as glorious as a good beer shit -- I mean after drinking twenty or twenty-five beers the night before. The odor of a beer shit like that spread all around and stayed for a good hour-and-a-half. It made you realize that you were really alive.

Education also seemed to be a trap. The little education I had allowed myself had made me more suspicious. What were doctors, lawyers, scientists? They were just men who allowed themselves to be deprived (ilma jääma) of their freedom to think and act as individuals.

sat back down and poured a glass of wine. I left my door open. The moonlight came in with the sounds of the city: juke boxes, automobiles, curses, dogs barking, radios . . . We were all in it together. We were all in one big shit pot together. There was no escape. We were all going to be flushed away.

Mauno Koivisto "Vene idee"

Ühe Soome autoriteetse poliitiku (on olnud nii Soome president kui ka peaminister) ja ajaloohuvilise poolt kirjutatud raamat, mis püüab mõtestada Venemaad ja venelasi. Tegin ka märkmeid (laiskusest ei hakka neid korrektsemasse kirjapilti ümber formuleerima):

antiikaja pärand ei jõudnud venemaale. kristlikest tekstidest eemaldati antiikaja elemendid (munkade vahendusel, kes eitasid antiiki). see mõjutas märgatavalt venelaste mõtteviisi ja ühiskonna arengut. samas ida-roomas kulges antiikaja pärand ja ristiusk kõrvuti kuni aastani 1453.
kirikuslaavi keel ja venemaa jäid kõrvale ladinakeelse kultuuri vereringest. ehk keel eraldas venemaad lääne-euroopast, tugev side serbia ja bulgaariaga
piibel anti venemaal rahvale mõistetavas keeles välja alles 19.saj. enne seda oli ilmunud marxi „kapital“

prantsuse ja saksa keelt hinnati kõrgelt. tänapäevane vene keel kujunes välja 19.saj puškini mõjul. palju elemente prantsuse keelelt, ka saksa inglise mõjutused. 


ristiusk tõi Kiievi-Venemaale bütsantsi kõrgkultuuri, kuid lahutas antiigist lähtuvast tsivilisatsioonsit, mis eraldas venemaa nii bütsantsist kui ka lääne-euroopast. see oli põhjus miks venemaa eraldus aatelooliselt ülejäänud euroopast.
oskus arendada vestlust ja põhjendada oma seisukohti on antiikaja pärandi tähtis põhimõte, mis on kinnistunud lääne-euroopalikku mõtteviisi. see traditsioon puudus bütsantis ja ei võetud omaks ka venemaal. miks nõuka ajal ei sallitud erinevate mõtteviiside kooseksisteerimist?


mongolid 240 aastat kogusid andamit, kiievi-vene riigi lõpp saabuski tatarlasetega(mongolid riigijuhid ja tatarlased moodustasid armee), lõpliku töö tegi 14 saj. must surm.  tekkis moskva-vene.


moskva-vene laienes põhja, kus olid soome-ugri hõimud
1380 kulikovo lahing, lõplikult vabaneti tatari ikkest 100 a hiljem

 leedu pole slaavi sugu, keel kuulub indo-euroopa keelte hulka
vähemalt ivan kolmandast alates on venemaa olnud ründav, hiljem nsvl. parim kaitse on rünnak mõtteviis, pidevalt maid juurde.
feodaalse arengu peatas ivan julm ja lõpetas peeter suur. ivan hävitas vana vene aristokraatia, bojaarid (ainuvalitsusele vastandlik jõud), lääne-euroopas oli feodalism

kiievi-venes polnud sunnismaisust ja pärisorjust, see tuli alles moskva-vene ajal veidi hiljem. romanovite ajal keelati välismaalastel igasugune kauplemine v.a arhangelsk, et kaitsta kohalike kaupmehi

progress

Ühiskonna alusväärtuste muutmise puhul peab rohkem silmas pidama selle võimalikke pikaajalisi tagajärgi. Sarnaselt toimitakse ka majadusteaduses, kus vaagitakse majandusotsuste tegemisel otsuse lühiajalist kui ka pikaajalist efekti. Mis lühiajaliselt on kasulik, ei pruugi seda olla pikajalises perspektiivis. Ühiskonna alusväärtuste muutmine võib luua pretsedendi, mis omakorda põhjustab uusi muutusi, millega algselt polnud arvestatud, kuna seda ei osatud ette näha. Kultuurilisi muutusi ja üleüldiseid ühiskondlikke protsesse järeleulatuvalt peatada ja ümberpöörata on äärmiselt raske. See peaks muutma meid ettevaatlikuks.

inimeseloom

kortermajad on alati seotud solgitorudega
nagu  armastus vihkamisega,
abielu lahutusega,
inimene alati
omakasuga.

mina, prohvet

aastal 2398, pärast tuumaplahvatust, leiavad speiss-traveleerid maa maapõuest e-lugeri kivirähki „rehepapiga“. sellest saab uus vana hitt, nagu homerose“ ilias ja odüsseia“.

kui meel on nüri

„lähen poliitikasse, kuna tahaksin anda oma panuse valla arengusse“ – ja siis ta lähebki ja näeb, et süsteemi sees midagi kardinaalset muuta ei saa. võib-olla istutatakse kuhugi istik, kuskile pannakse uus liiklusmärk.
kui kulunud on see väljend! 

ideedega tuleb olla ettevaatlik

väljarebitud ühelauselised tsitaadid on kohati kasutud ning tähenduselt eksitavad. tsitaadi mõte omistatakse raamatu autorile nagu tema oleks öelnud ja mõelnud niimoodi. tegelikult vajab tsitaat ka seda lõiku raamatust, kuhu ta on paigutatud. nii tuleb tsitaadi tähendus õigemini esile ning alati ei pruugi see mõte olla autori tõekspidamine, vaid tema väljamõeldud tegelaskuju mõte,  mida hiljem ekslikult peetakse autori ideeks. kõige hullema stsenaariumi korral osutub tsitaadi mõte teose lõpus ekslikuks ja ümberlükatuks.

tööotsata

sisenesin töötukassasse. kogu sisustus on moderne ja peen, euroopalik-  märk edumeelsest ühiskonnast. ometi on töötud ja nende probleemid jäänud muutumatuks.
 tööotsijad seisavad kurvameelselt ja mõtlikult järjekorras, järjekorranumber hoolikalt näppude vahel. mõnel on see võib-olla väheseid asju, mida tugevalt enese küljes hoida ja mis kuulub ainult temale. midagi, mis annab lootust.
on tunda vänget uriinilõhna, kus nurgadiivanil istub vanem räsitud väljanägemisega meesterahvas. tööotsijad aga ei lase sellest end minu üllatuseks üldsegi mitte häirida. töötukassas on kõik võrdsed- võrdselt töötud.
ma võtan infolauast samuti järjekorranumbri ning jään ootama. vahepeal siseneb mõni inimene, nad kõik sisenevad ühtemoodi, sest kõiki valdab mõte: kuhu ma nüüd edasi minema pean? infolaua silti ei ole näha, sest seda lihtsalt ei olegi.
väljumine on hoopis midagi muud, palju huvitavam.  mõni väljub, paberilehed teatraalselt näppude vahel, asjaliku kuid veidi rusutud ilmega. ilmselt ei ole tegu tööotsijaga, vaid mingi toetuse taotlejaga, kes on ühe toimingu lõppedes mõtetes juba kuskil mujal.
 mõni jällegi lahkub reipal sammul ja on rahul, et saab töötutoetust; küll hiljem saab ka töötada.  mõni ei saa ei toetust ega tööd. viimased ei tule enam tagasi.
peagi tuleb minu kord ning ei lähe kaua aega kui olen taas ametlikult töötu. ma tõusen, võtan oma jope ning lahkun. vahepeal on atmosfäär tunduvalt rahunenud, kuna inimesi on vähemaks jäänud.