tööotsata

sisenesin töötukassasse. kogu sisustus on moderne ja peen, euroopalik-  märk edumeelsest ühiskonnast. ometi on töötud ja nende probleemid jäänud muutumatuks.
 tööotsijad seisavad kurvameelselt ja mõtlikult järjekorras, järjekorranumber hoolikalt näppude vahel. mõnel on see võib-olla väheseid asju, mida tugevalt enese küljes hoida ja mis kuulub ainult temale. midagi, mis annab lootust.
on tunda vänget uriinilõhna, kus nurgadiivanil istub vanem räsitud väljanägemisega meesterahvas. tööotsijad aga ei lase sellest end minu üllatuseks üldsegi mitte häirida. töötukassas on kõik võrdsed- võrdselt töötud.
ma võtan infolauast samuti järjekorranumbri ning jään ootama. vahepeal siseneb mõni inimene, nad kõik sisenevad ühtemoodi, sest kõiki valdab mõte: kuhu ma nüüd edasi minema pean? infolaua silti ei ole näha, sest seda lihtsalt ei olegi.
väljumine on hoopis midagi muud, palju huvitavam.  mõni väljub, paberilehed teatraalselt näppude vahel, asjaliku kuid veidi rusutud ilmega. ilmselt ei ole tegu tööotsijaga, vaid mingi toetuse taotlejaga, kes on ühe toimingu lõppedes mõtetes juba kuskil mujal.
 mõni jällegi lahkub reipal sammul ja on rahul, et saab töötutoetust; küll hiljem saab ka töötada.  mõni ei saa ei toetust ega tööd. viimased ei tule enam tagasi.
peagi tuleb minu kord ning ei lähe kaua aega kui olen taas ametlikult töötu. ma tõusen, võtan oma jope ning lahkun. vahepeal on atmosfäär tunduvalt rahunenud, kuna inimesi on vähemaks jäänud.