mis on kodu, kus on kodu?

tartus on annelinn. ei oska öelda, miks just selline nimi, kuid oletame, et sellel nimel on oma legend või põhjus. siin elab koos palju inimesi, sest ka kortermaju on väga palju, nii viie-kui ka üheksakordseid.
elu annelinnas on odavam versioon eluolust new yorki pilvelõhkujate vahel, ainult et annelinnas on vähem betooni. lisaks new york on valmislahendus, annelinn peab aga trotsima muudatusi; vana ja uus on vaja sulatada üheks: uusarendused-laiendused, uued ja vanad asfaltteed.
kui majaesine asfalttee on auklik, siis paigaldatakse uus asfaltkate, aga seda ainult KÜ majaesisele. sealt, kus algab teine KÜ, lõpeb uus asfalt ja algab vana nagu noaga lõigatult nii, et pool tänavaauku jääb teise KÜ hallata. Erinevad KÜ-d on nagu 90ndate eri bratva’d, kus territooriumid on omavahel jagatud.
ka parkimisel, mis on siin ruumi puudusesest tingituna kohati väga problemaatiline ja kitsavõitu, lahendatakse oskuslikult – keelumärgid mitteelanikele. tulemuseks on üks majaesine pooleldi täidetud ja teine automobiile pilgeni täis pargitud. auto oli vanasti luksus, siis täna anno 2014 on luksus parkimiskoht annelinnas.

annelinn on karm koht lastele, kuna asfaltteed on ehaühtlased, auklikud, mistõttu lapsed rataste, rulade ja rulluiskudega õpivad füüsikaseadusi juba varakult tundma erinevalt võib-olla põhjamaadest, kus kõik on turvaline, planeeritud ja läbimõeldud.
hommikuti on ilus, sest inimesi pole ja autosid on ka vähem. järele jäävad vaid pensionärid, töötud ja eri suuruses õlilaigud parkimiskohtadel. majade tagant leiab suitsukonisid ning hallitanud saiapalasid, mis on mõeldud tuvide söötmiseks või mürgitamiseks, ning koerte ekskrementitest rääkimata.
siiski, viimasel ajal on ilusamaks läinud- inimesed viisakamaks, autod uhkemaks. igal majal peab olema vähemalt üks x5, soovitavalt on tahavaatepeegli küljes ka vähendatud suuruses poksikindad. turvakaamerad maja küljes ja reklaamtahvlid liftides on viimase aja värskeim trend. küll kunagi ka annelinn valmis saab.

segane, kuid korrapärane olukirjeldus

homme tuleb ilus ilm, täna tuleb päike välja, päike juba ongi väljas ja ilm on ilus ja täna on 8 mardi päev, djen 8 marta, naistepäev.
 hävitajad lendavad üle plaanipäraselt ajagraafikust hilisemalt. inimesed sõeluvad suurte hoonete ümbruses, ostukeskustes ning lillepoed ägavad inimmassi all. aeg liigub koos ostlemisega ning lillepoed tühjenevad koos ajaga nagu althõlma ringi käiv viinapudel poe nurgal.
 on pühapäev ning õhtuks jääb vaikus; jäävad tühjad pudelid, möödub üksik takso. pilgud on suunatud televisiooni.

oma põrandaaluses

see leht on praegu tühi, tabula rasa, aga enam mitte. tagasiteed pole.
on laupäeva õhtu, mozart, saku, chesterfield. ma olen üksi ja tunne on hea. laual on dos passose „manhattan transfer“, punane raamat.  ma avasin taas uue pudeli välgumihkliga. välgumihkel on hea, mingis mõttes on ta nagu magcyver: mitmeid funktsioone ja alati positiivne lõpptulemus. tähelepanelikum lugeja saab tuua ka paralleele – välk ja mihkel ehk siis Mihkel Välk või siis üldiselt keegi kärme inimene, kes saab elus kõigega hakkama on välgumihkel, omadusõnana.

tuli põletab kuluheina, tuli teeb võimalikuks suitsetamise. mida teeksid suured sigaretikompaniid kui poleks välgumihklit? lihtne vastus - nad leiutaksid selle. aga see pole oluline

oluline on see et tänapäeva kunstnikel pole midagi originaalset öelda. käib ikka seesama nämmutamine, vana nätsu närimine, mis on oma maitseomadused juba ammu kaotanud, aga närima ju peab. küllap vist.

iseendaga rääkmine, veel enam, kirjalikult bloggeris, võiks liigitada hullumeelsuse alla, aga armastuse avaldamine on igati ok. iseendaga rääkimine on hullumeelsus, aga armastuse avaldamine on ju midagi muud? kas ikka on? serenaad on igati ok. niikaua kui sa maksad pillimeestele.

hästi, olen päris pikalt teemast kõrvale kaldunud. elu on kõike seda, mida sa ütled. nagu sa ütlesid, et igav, mõttetu, püha, mida veel?

ma küsin, et kes sa oled? sa ütled, et rekkamees, raamatupidaja, klienditeenindaja. mina ütlen, et sa pole seda. ma annan sulle 500 miljonit eurot ning sa ei ole enam see, kes sa olid. tippjuht pole enam tippjuht, taksojuht pole enam taksojuht, liinitööline pole enam liinitööline. jäävad vaid kirjanikud, luuletajad, heliloojad-muusikud, võib-olla ka näitlejad. miks? sest nemad on nemad, teised on vaid halbadest variantidest valitud vähem halvad, muud midagi.

kes me siis oleme? ema, isa, vanavanemad ei ütle sulle seda. tõenäoliselt nad ei tea isegi, kes nad on. sa ise pead leidma selle, kes sa oled. see on võib-olla elu suurim küsimus, sinu elu suurim küsimus ning mille vastus on elulise tähtsusega, ent alahinnatud meie ühiskonnas. ühiskond vajab rohkem rekkamehi, taksojuhte, raamatupidajaid, kuid mitte seda, mida sa tegelikult oled. neil pole vaja, et sa oleksid see, mis sa tegelikult oled. seepärast meil ongi raamatupidajad, liinitöölised, taksojuhid. ma ei väida, et neid ameteid pole vaja, kuid õiglasema ühiskonna ja õiglasema sinu elu nimel, need küsimused vajavad vastust.

taaskord ma kaldun teemast kõrvale.

sellised ilusad novellid, proosalood, on pettus. nad on kõik ilusti läbimõeldud, algusest lõpuni, kujundid, loo tegelased, nende käik. loo peategelase saatus on romaani esimesest lausest peale teada. kirjanik teab seda, ta planeerib seda eelnevalt. lugejad aga võtavad sealt tsitaate ja siis topivad feisbuuki seinale. aga samas, selle tõsiasjaga tuleb leppida, sest loo moraal võib olla olulisem kui kogu minu eelneva lõigu mõte.


elusündmused inspireerivad kirjutama. on sinu võimuses luua elusündmusi, elada elu sündmusterikkalt.
elu on üks konstante hirmude jada. üks hirm asendub teisega. kui sa tunned hirmu, siis järelikult pole sa piisavalt suur, järelikult elad või teed miadgi valesti.
sa pead olema võimeline kõndima läbi linna ihualasti, stiilselt, ilma irvitamata et „näed-olen-naljamees-ja-teen-nalja“kuna see loob kattevarju, vaid olema surmtõsine, loomupärane, ja siis sa lähed lillemüüja juurde ja palud tasuta ühe kõige odavama lillekese, kuna sul jäi rahakott teksapükste taskusse või küsid täpset kellaaega. vot siis, mu sõber, sa oled alistanud midagi suurt. enamus seda ei suuda, mina ehk kaasa arvatud, kuid me kõik püüdleme selles suunas terve elu.

ma küsin: mis on elu mõte?

taas ma kaldun teemast mööda.

mardikatest

Kohtusid eestlane ja eesti-venelane. nad suhtlesid omavahel loomupäraselt, viisakalt, nagu omavahel võõrad inimesed ikka. eesti-venelane kõneles halba eesti keelt ning eestlane kõneles halba vene keelt. nad said üksteisest aru. vanem eestlaste generatsioon oskab veel vene keelt, noorem aga väga halvasti. vanem venelaste generatsioon oskab halvasti eesti keelt, noorem aga tunduvalt paremini. mulle tundub, et me liigume ühe enam üksteise mõistmise suunas. üksteise mõistmist varjutab üks kahjulik nähtus- see on poliitika, kehtiv võim, mineviku võimud.
inimesed, nii eestlased kui venelased, ei tohiks end samastada võimuga, sest võim on muutlik ega püsi alati ühesugune. kui inimene samastab end ja kuulutab seda kui Tõde, siis on ta juba eksinud, sest peagi tuleb uus võim ja siis kehtib uus Tõde. mis saab vanast Tõest? järelikult polnudki see püsiv ja muutumatu Tõde? järelikult me eksisime enne ent järgime pimesi uut.
võim on kui mardikas, mis ronib märkamatult inimeste peale. inimeste võimuses on aga ta enda pealt maha lükata. mardikad erinevad välimuse poolest, kuid sarnaselt on nad kõik väiksed. väiksed oma hingelt ja inimlikkuselt, väiksed suuruselt.
ükskõik milline mardikas ka oma värvi poolest poleks: punane CCCP, kollane koos sinise oravapildiga, tuleb ta pühkida enda pealt maha. on 50-50 tõenäosus, et mardikas kukub kas jalgadele või selili, kuid ükskord ta kukub niikuinii selili ja siis on ta jõuetu.
 eestlane ja venelane vaatavad kuidas kaks mardikat, kes on küll erinevad väliselt, on siiski mardikad, üritavad end meeleheitlikult püsti ajada. mardikad sibavad oma rohkete jalgadega, liigutavad tundlaid ja tiibu, kuid gravitatsioon on halastamatu. selili paisatuna on nad kaotanud ning neil on oht ise saagiks sattuda. see on nende lõpp.