oma põrandaaluses

see leht on praegu tühi, tabula rasa, aga enam mitte. tagasiteed pole.
on laupäeva õhtu, mozart, saku, chesterfield. ma olen üksi ja tunne on hea. laual on dos passose „manhattan transfer“, punane raamat.  ma avasin taas uue pudeli välgumihkliga. välgumihkel on hea, mingis mõttes on ta nagu magcyver: mitmeid funktsioone ja alati positiivne lõpptulemus. tähelepanelikum lugeja saab tuua ka paralleele – välk ja mihkel ehk siis Mihkel Välk või siis üldiselt keegi kärme inimene, kes saab elus kõigega hakkama on välgumihkel, omadusõnana.

tuli põletab kuluheina, tuli teeb võimalikuks suitsetamise. mida teeksid suured sigaretikompaniid kui poleks välgumihklit? lihtne vastus - nad leiutaksid selle. aga see pole oluline

oluline on see et tänapäeva kunstnikel pole midagi originaalset öelda. käib ikka seesama nämmutamine, vana nätsu närimine, mis on oma maitseomadused juba ammu kaotanud, aga närima ju peab. küllap vist.

iseendaga rääkmine, veel enam, kirjalikult bloggeris, võiks liigitada hullumeelsuse alla, aga armastuse avaldamine on igati ok. iseendaga rääkimine on hullumeelsus, aga armastuse avaldamine on ju midagi muud? kas ikka on? serenaad on igati ok. niikaua kui sa maksad pillimeestele.

hästi, olen päris pikalt teemast kõrvale kaldunud. elu on kõike seda, mida sa ütled. nagu sa ütlesid, et igav, mõttetu, püha, mida veel?

ma küsin, et kes sa oled? sa ütled, et rekkamees, raamatupidaja, klienditeenindaja. mina ütlen, et sa pole seda. ma annan sulle 500 miljonit eurot ning sa ei ole enam see, kes sa olid. tippjuht pole enam tippjuht, taksojuht pole enam taksojuht, liinitööline pole enam liinitööline. jäävad vaid kirjanikud, luuletajad, heliloojad-muusikud, võib-olla ka näitlejad. miks? sest nemad on nemad, teised on vaid halbadest variantidest valitud vähem halvad, muud midagi.

kes me siis oleme? ema, isa, vanavanemad ei ütle sulle seda. tõenäoliselt nad ei tea isegi, kes nad on. sa ise pead leidma selle, kes sa oled. see on võib-olla elu suurim küsimus, sinu elu suurim küsimus ning mille vastus on elulise tähtsusega, ent alahinnatud meie ühiskonnas. ühiskond vajab rohkem rekkamehi, taksojuhte, raamatupidajaid, kuid mitte seda, mida sa tegelikult oled. neil pole vaja, et sa oleksid see, mis sa tegelikult oled. seepärast meil ongi raamatupidajad, liinitöölised, taksojuhid. ma ei väida, et neid ameteid pole vaja, kuid õiglasema ühiskonna ja õiglasema sinu elu nimel, need küsimused vajavad vastust.

taaskord ma kaldun teemast kõrvale.

sellised ilusad novellid, proosalood, on pettus. nad on kõik ilusti läbimõeldud, algusest lõpuni, kujundid, loo tegelased, nende käik. loo peategelase saatus on romaani esimesest lausest peale teada. kirjanik teab seda, ta planeerib seda eelnevalt. lugejad aga võtavad sealt tsitaate ja siis topivad feisbuuki seinale. aga samas, selle tõsiasjaga tuleb leppida, sest loo moraal võib olla olulisem kui kogu minu eelneva lõigu mõte.


elusündmused inspireerivad kirjutama. on sinu võimuses luua elusündmusi, elada elu sündmusterikkalt.
elu on üks konstante hirmude jada. üks hirm asendub teisega. kui sa tunned hirmu, siis järelikult pole sa piisavalt suur, järelikult elad või teed miadgi valesti.
sa pead olema võimeline kõndima läbi linna ihualasti, stiilselt, ilma irvitamata et „näed-olen-naljamees-ja-teen-nalja“kuna see loob kattevarju, vaid olema surmtõsine, loomupärane, ja siis sa lähed lillemüüja juurde ja palud tasuta ühe kõige odavama lillekese, kuna sul jäi rahakott teksapükste taskusse või küsid täpset kellaaega. vot siis, mu sõber, sa oled alistanud midagi suurt. enamus seda ei suuda, mina ehk kaasa arvatud, kuid me kõik püüdleme selles suunas terve elu.

ma küsin: mis on elu mõte?

taas ma kaldun teemast mööda.