mis on kodu, kus on kodu?

tartus on annelinn. ei oska öelda, miks just selline nimi, kuid oletame, et sellel nimel on oma legend või põhjus. siin elab koos palju inimesi, sest ka kortermaju on väga palju, nii viie-kui ka üheksakordseid.
elu annelinnas on odavam versioon eluolust new yorki pilvelõhkujate vahel, ainult et annelinnas on vähem betooni. lisaks new york on valmislahendus, annelinn peab aga trotsima muudatusi; vana ja uus on vaja sulatada üheks: uusarendused-laiendused, uued ja vanad asfaltteed.
kui majaesine asfalttee on auklik, siis paigaldatakse uus asfaltkate, aga seda ainult KÜ majaesisele. sealt, kus algab teine KÜ, lõpeb uus asfalt ja algab vana nagu noaga lõigatult nii, et pool tänavaauku jääb teise KÜ hallata. Erinevad KÜ-d on nagu 90ndate eri bratva’d, kus territooriumid on omavahel jagatud.
ka parkimisel, mis on siin ruumi puudusesest tingituna kohati väga problemaatiline ja kitsavõitu, lahendatakse oskuslikult – keelumärgid mitteelanikele. tulemuseks on üks majaesine pooleldi täidetud ja teine automobiile pilgeni täis pargitud. auto oli vanasti luksus, siis täna anno 2014 on luksus parkimiskoht annelinnas.

annelinn on karm koht lastele, kuna asfaltteed on ehaühtlased, auklikud, mistõttu lapsed rataste, rulade ja rulluiskudega õpivad füüsikaseadusi juba varakult tundma erinevalt võib-olla põhjamaadest, kus kõik on turvaline, planeeritud ja läbimõeldud.
hommikuti on ilus, sest inimesi pole ja autosid on ka vähem. järele jäävad vaid pensionärid, töötud ja eri suuruses õlilaigud parkimiskohtadel. majade tagant leiab suitsukonisid ning hallitanud saiapalasid, mis on mõeldud tuvide söötmiseks või mürgitamiseks, ning koerte ekskrementitest rääkimata.
siiski, viimasel ajal on ilusamaks läinud- inimesed viisakamaks, autod uhkemaks. igal majal peab olema vähemalt üks x5, soovitavalt on tahavaatepeegli küljes ka vähendatud suuruses poksikindad. turvakaamerad maja küljes ja reklaamtahvlid liftides on viimase aja värskeim trend. küll kunagi ka annelinn valmis saab.