asjapulgad

Mis puudutab meie ümber toimunud ja toimuvaid sündmusi, siis inimesed peaksid suhtuma neisse ettevaatlikult ning paindlikult. Seni teadaolev käibetõde ei pruugi olla tõde ning selleks tuleb valmis olla. Siinkohal pean ma eriti silmas sündmusi kergesti manipuleeritavates süsteemides nagu poliitika. Ka majanduses toimuv ei pruugi olla alati selline nagu meile öeldakse, kuid majanduses on siiski teatud seadused - majandusseadused. Poliitikas aga on korduvad farsid, väljamõeldised, otsesed valed, mis alluvad vaid fantaasiale ning mida ei kammitse mingid omalaadsed looduseadused. Omalooming on piiritu.

Nädalavahetusel toimus Tartus meeleavaldus, kus avaldati meelt pagulaste vastu ning samal ajal teisel meeleavaldusel avaldati meelt rassismi vastu. Kas pagulasvastasus on rassism? Ilmselt mitte. Seega need üritused ei olnud omavahel seotud. Kas need üritused täitsid oma eesmärgi? Veel on vara öelda, kuid ilmselt nad seda ei täida.
Jäin mõtlema, et kummal osapoolel võiks õigus olla ning leidsin, et "rohkem õigust" on pagulasvastastel, sest praegune pagulaskriis ja selle lahendamine on äärmiselt vildakas. Pagulase mõiste on kaotanud oma mõtte ning see sünnitabki pagulasvastasust. Teeme nii, et võtame vastu vaid ilusad, targad ja osavad pagulased, siis ei teki ka konflikte ning sallijad ja pagulasvastased on leidnud kompromissi. Ehk siis: ärgem tehkem otsuseid pimesi, vaid paneme enne tule põlema ning mõtleme ja alles siis vastame. Natuke on hea, liiga palju on paha, sest on oht kalduda liialdustele. Teha võiks nii, et oleks hea. Mõistusega. Sellest piisab.

 

kuidas sa ei mäleta?!

see kõik algas vale hinnanguga ja lõppes enesepettusega.
kui keegi räägib sulle millestki midagi, mida sina ei pea eriti oluliseks ning heidad selle informatsiooni tahtmatult mõne aja möödudes kõrvale. ühtäkki hiljem, kui see möödunud vestlusteema tuleb taas jutuks ning sa ilmutad osavõtmatust, kuna ei mäleta tookordsest jutust midagi, siis peetakse sind hajameelseks ning sinu mälu võimekus seatakse kahtluse alla. lühidalt: "sul on kehv mälu". keegi ei tule selle pealegi, et võib-olla sa üldse ei kuulanudki. võib-olla sa ei tahtnud seda kuulata. võib-olla sa ei pidanudki seda kuulma, sest see oli ebaoluline informatsioon, mis pidi täitma vaid tühimikku vestluses.
kõige halvem asjaolu selle juhtumi puhul ongi võimalus, et sa ise hakkad alusetult enda mälu võimekuses kahtlema ning pidama end hajameelseks. üks taoline situatsioon ei määra veel lõpptulemust, kuid paari samalaadse olukorra puhul, kus eelmine mõjutab järgmist ning iga järgnev kinnitab ühe tugevamini algset hinnangut, siis on oht saada alateadlikult mõjutatud. saada mõjutatud vale hinnanguga, mis käivitab enesepettuse. hinnangu annavad teised, kuid enesepettus käivitub sinus eneses.

milleks või millest see eelnev mõttekäik, mis on suhteliselt ebaoluline, nagu üks osalause mõnes kafka romaanis, siis vastus oleks, et lihtsalt igav hakkas.  

D.Deida "Tõelise mehe tee"

Järgnevalt mõned ülestähendused raamatust "Tõelise mehe tee". Hoiatuseks võin lisada, et vormistus toores ja viimistlemata, esineb kirjavigu, puudub korrektne tsiteerimine, kuid sellegipoolest on tekst kirjaoskajale loetav ja sisu arusaadav.

„Tõelise mehe tee“

„Ent võrdsus on meeste ja naise arengus mitte lõpp-punkt, vaid teine vaheetapp. Seksuaalse samastumise kui suundumuse ühe kõrvalmõju tagajärg on õnnetud suhted. Võrdsuse taotlemisega on kaasnenud majanduslik ja sotsiaalne võrdsus, ent ka seksuaalne neutraalsus. Pangaarved võrdsustuvad, ent kirg kaob. Mehed pole enam nii macho’d, kuid seksi ja vägivalda näidatakse teleris ning kinolinal ühe enam. Naised on majanduslikumalt paremal järjel, kuid järjest rohkem pöörduvad nad arstide poole stressist tulenevate probleemidega. Miks on see nii?
                Konsultatsioonidel ja mõttetalgutel kuulen, kuidas iseseivad ja edukad naised kurdavad, et paljud mehed on tänapäeval  memmekad, usalduse pälvimiseks liiga nõrgad ning ebamäärased. Tundelised ja südamlikud mehed kaebavad, et paljud naised on muutunud türannideks, on liiga jäigad ja kontrollivad oma tundeid. Kas on see siis inimeste seksuaalsete teadmiste ja evolutsiooni ülim tase või on võimalik astuda veel üks samm?

... Seksuaalne tõmme põhineb seksuaalsel polaarsusel ehk meheliku ja naiseliku pooluse kirel. (pistikupesas pluss ja miinus = elekter) Seksuaalne polaarsus.

...kui mehed ja naised on ka intiimsuhetes kinni poliitiliselt korrektses võrdsuses, siis seksuaalne tõmme kaob. seksuaalne kirg nõuab mehelikku ja naiselliku erinevust, vallandab kire

Ka homod ja lesbid teavad, et seksuaalne polaarsus ei sõltu soost. on vaja mehelikku ja naiselikku energiat. Erinevus pole tähtis armastuse, vaid seksuaalse kire püsimiseks

Missioon ehk vabaduse otsingud on alati olnud mehelikkuse, armastuse otsinugd aga naiselikkuse näitajaks (mehed – sport jalgpall, võitlus, võit.

Naine tahab tunda armastust, Õndsa armastuse puudumist korvavad sokolaad ja jäätis või armastusdraama. Mees tahab elada ohu piiril ja kui tal endal pole selleks julgust, ammutab ta seda tunnet telerist spordisaadetest v politseiseriaalidest

Kui polaarsused pere ja töökohustusete tõttu ähmastuvad, väheneb vaimse sügavuse ja füüsilise tervisega koos ka seksuaalne tõmme
Meheliku ja naiseliku olemuse surumine valesti tasakaalustatud raamidesse mõjutab peaaegu kogu olemust.....Paljud meheliku olemusega inimesed, kes üritavad sobituda naiseliku koostöö ja energiavooga, kaotavad elueesrmärgi ja keelavad ülima tõe. Seepärast ongi palju naistüranne ja memmekaid.
Kui sisimas eitada oma tegelikku olemust, ei saa tunda tõeslist armastust. Armastus tähendab avatust läbi ja lõhki. Suutmata tunda loomulikku kergust ja piiramatust sisemist võimu, tunneb ta pidevat hirmu. Vaim muutub räsituks ja moondub. Hirm takistab täielikku avanemist armastusele. See inimene on vaimselt kammitsetud ja halvatud.

Isikuvabaduse ja sotsiaalse õigluse taustal, heade kavatsustega, oleme ekslikult hakanud mehelikke ja naiselikke erinevusi eitama, siluma ning neutraliseerima. ....... inimesed eitvad tegelikust seksuaalsuset tulenevaid soove. Surutakse alla loomulikke, mehelikke ja naiselikke vajadusi.

Ära kunagi muuda meelt, et naisele järele anda!
Kuula ta ära, kuid otsusta ise. Kui sinu otsus on mõistlikum, ent nõstud temaga, ütled endale, et ma ei usu endasse. see muudab sind nõrgemaks

Eesmärk suhtest kõrgemal.
Sinu missioon.

Nii kuidas mees suudab vastu võtta teise mehe kriitikat, suudab ta vastu võtta ka mehelikku energiat. Kui tal pole mehelikku energiaga (nt isaga) häid suhteid, ei oska ta mehelikku kriitikat kasutada, solvub ja asub end kaitsma, käitudes nagu naine
                Head sõbrad ei tohiks taluda üksteise keskpärasust.

Kui tahad, et meessoost sõbrad sind lihtsalt toetaksid ega esitaks sulle väljakutseid, annab see tõestust lahendamata probleemidest isaga, olgu ta elus või surnud. Isa annab jõudu minna väljakutsetele vastu ja juhendab.

Elad igapäevast pereelu ja sul on sõbrad, ent iga järgnev hetk on osake ajast, mis kuhugi ei vii.

Täiuslik mees ei otsi täiuslikku tööd ega naist, sest ta ise on täiuslik. Töö ja suhted on tõeliste annete jagamise ning andmise õnnis vorm

Ole valmis elus kõike muutma!
Tsükild, milles tegutsemine vaheldub teadmatusega-  mis kurat siin üldse toimub? -, on omased mehele, kes õpib tõe otsinguil oma karmat järk-järgult tundma

Lapse arengut ei mõjuta koos veedetud aeg, vaid suhete kvaliteet.

Elu tõelisus peitub praeguses hetkes.

Ära looda, et naine mõistlikumaks muutub. naised panevad sind pidevalt proovile, tahavad veenduda sinu väärtustes jne. ta ei pruugi seda teha teadlikult..... . Allaandmine = läbikukkumine.
                Sina oled kindel. Sul pole vaja tema heakskiitu, et armastada. Sa oledki armastav. Tõde sinus ongi armastus. Täiuslikkus ei vaja emmet (heakskiitu et said palgakõrgendst vms)

Naine testib et tajuda armastuse sügavust, et katsetada tema võimet vabaneda tüütustest, tema järjekindlust  tõe otsinguil ja võimet jagada tõde armastuses naise vastu ka siis, kui ta hädaldab – JUST SIIS kui ta hädaldab. Naise jaoks algab nauding hädaldamisest. Tegelikult pole see kriitika, vaid sinu Šiva proovilepanek. Kriitika hajub niipea, kui vastad rünnakule heatujuliselt ja õnnelikult.
                See ei lõpe iial. Selles peitubki saladus. Väljapääsu pole. teine naine pole väljapääs. teraapia ei aita. Raha või seks ei aita. ta tahab tunndetada sinu tõde, sinu armastust. ta tahab tunnetada, et tõde ja armastus peavad kodaratesse heidetud kaigastele vastu. Siis saab ta end vabaks lasta ning mehe ja naise polaarsusele alla anda. Siis saab ta sind usaldada.
                Naine, kess sind kõige rohkem armastab, paneb sind ka kõige sagedamini proovile.

Naised ei valeta -  mehele tähendaks ebatõese väljendamine valetamist (ei taha kinno minna), naise tõde on see mida ta just sel ajahetkel tegelt tunneb, see väljendab tema tundmusi teisi suhete kohta sellel ajahetkel. „aga sa ütlesid....“ selle asemel loo esmalt armastust täis lähedus

mees mõtleb seda, mida ütleb. Mehe sõna on au sees. Naine ütleb, mida tunneb. naine väljendab sõnades vahetuid tundeid  -<< ja tunded muutuvad kiiresti nende puhul, arvesta sellega!

naised ei valeta, kuigi meestele tundub sageli nii.

Kiida naist. Mehed arenevad väljakutse, naised aga kiituse kaudu. kiida sundimatult, siis ta hakkab seda rohkem tegema jne...

Naine üksi pole süüdi selles, et ta on õel ja hädaldav. Selles peegeldub vallutava armastuse puudumine. Alla andnud ja naise enesehävituslikke tujusid taluv mees on nõrk. ...peaks naist ja maailma armastusega teenima. Kui siis naine ka ei avane, siis lõpeta suhe

Läheduse eesmärk on teineteist teenides areneda ja armastada, tehes seda loodetavasti paremini, kui iseennast teenides. vastasel juhul kui areneksime ja armastaksime üksinda elades rohkem, pole ju lähedusel mõtet.

Naise avamiseks: kõdista teda, võta riided ja tantsi talle, laula, tee loomahääli, karju ta peale valjemini kui iial enne, seejärel suudle teda kirglikult. Suru ta enda vastu kuni sulate üheks. Võta ta sülle ja keeruta. Mõnikord aitab ka vestlus . Kui ikka ei avane lase end vabaks , oled andnud endast kõik, vb polegi sinu jaoks õige. Kui pärast paljusid tulutuid vestlusi tunned end lihtsalt tema tujusid talumsa, võid olla kindel et tekkimas on vastastikune sallimatus.... Ava ta nagu ees kirjas

Ära analüüsi naist
Tujusid, seisukohad jne. 90% naiste emotsionaalsestest probleemidest tekib siis kui nad tunnevad et neid ei armastata. avalda armastust, tee seda kohe ja eksimatult, vaata talle sügavalt silma, kallista ja paita, ütle talle kui väga teda armastad naerata laula tema lemmiklaulu, tantsita teda.

Ära looda et naine ise oma emotsionaalse probleemi lahendab.
Naise suuremaid soove ongi see et ta ei peaks mehe ees mõtlema ja teda juhendama. Näita talle teed tema soove küsimata. Nt Kottide pakkimiseks on aega 30 min, ära küsi kuhu läheme, oleme ära terve nv. olen kõige eest hoolitsenud. paki kott ja jäta ülejäänu minu hooleks. naine tahab tglt lasta end lõdvaks ja alluda (mite äri v sõprussuhted), teades et mees hoolitseb kõige eest

Lase naisel end välja elada – teatud piirini.

Naine saab sügava naudingu, kui keset tunnetetormi seisa b mmes liikumatult paigal. Kui mees jääb tema juurde ja armastab teda suletusest ja metsikuset hoolimata, tärkab naises usaldus ning ta rahuneb. Õpi maailma valitsema!!! Suhtumine, kindel, ei lahterda naise tundeid, vaba

Ära sunni naist otsutama

Kui küsib su arvamust siis ära ytle et tee nagu tahad, olen kõigega nõus- ni ütleb sõber mitte mees. Näita mehelikke andeid, üks neist on võime näha valikuid ja kõik tagajärgi arvesse võttes otsus langetada!!!

Vastandlikkuse vähendes kasvab erimeelsus. Vastandlikkuse hääbumisega kaob külgetõmme ning koos sellega lähedus.  Kui tahad et naine oleks naiselik, pead olema mehelik. Oma seisukoht = mehelikkus, ka lihtsat probleemide puhul ära ytlr tee nagu tahad.. Hakkab sind muidu ka vähem usaldama ka kõiges muus

Sa ainult karistad end kui soovid suhet naisest rohkem.

Naine ei avalda soove otse. Jää endale kindlaks, öra unusta et naistes tekitab usaldust mitte tema soovide täitumine, vaid armastus jne. Ära võta tema soove puhta kullana, säilita teadvus, jörgi oma kõrgemat eesmärki

Kui naine ei usu et sina elad oma elu targalt ja täieli rinnal, ei saa ta sinu kätesse usaldada ka oma elu!!!. hakka käituma mehelikult

Tegelikult ei taha ta olla tähtsaim ( mõtle sõjafilmilde, kus mees läheb sõtta, jätab naisega hüvasti. Eesmärk n nr 1 mitte suhted Naine teab seda! kui naine on muutunud sinu elu keskmeks, oled kadunud

Kui juhindud elus sügavast sisemisest eesmärgist, tunnetab naine et su valikud on õiged. kui talle need ei pruugi meelidada, armastab ta neid. ta armastab ka sind ,e t julged oma eesmärgile pühenduda

Naistele pole minevik tähtis. hetketundeid ei mõjuta nende puhul minevik, isegi kui oled kõik õigesti teinud ja nüüd eksisid. mehed vaatavad minevikku, analüüsivad, mitte naised.

Naist rahuldab sinu sihikindlus. pole tähtis ka kas naine teenib rohkem sinust, või on hoopis ainus kes töötab. Tee selgeks, sügavam eesmärk, korrasta rahaasjasd ja vaimne elu selle järgi.. naine peab tunnetama sinu armastavat selgust, teadlikkust ja sihikindlust.

naine tahab näha sinus tapjat

hüüe sosinas

mõtlesin kirjutada, et läksin puhkusele, kuid jõudsin hoopis järeldusele, et nüüd on seda hilja teha, sest puhkus on nüüdseks juba lõppenud. mõistlikum oleks hoopis teavitada, et olen nüüd puhkuselt tagasi ning jätkan blogisse kaheldavate väärtustega sissekannete tegemist, kuid samas keegi ei tea, et ma üldse puhkusel käisin. niisiis, olen sattunud keerulisse olukorda, sest blogi vajab sihti, mõistus selginemist ning lugejad välisriikidest google translate'i.

see blogi on identiteedikriisis juba aegade algusest. just siis, kui tekkis see veebileht, mis kannab selle veebilehe nime, just siis, kui algas selle lehe ajaarvamise, sest siis algaski tema aeg. ta sobitas end niihästi kui võimalik meie aega. ta trügis siia küberruumi mingi impulsi ajel, mingisugusest soovist või ideaalist, mida ma ei suuda endiselt formuleerida. võib-olla on see lihtsalt üks väike hubane nurgake küberruumis, kus end aeg-ajalt välja elada ja pihku peksta. võib-olla on see kõik ikkagi mõistatus, mis on niivõrd keeruliseks aetud, et mitte keegi ei suuda seda lahendada ja on seetõttu lahendamatu. võib-olla see ei vajagi lahedamist ning mõistatus ise ongi mingit laadi alge millekski, millest võrsub see miski. see võtab mingi kindla kuju ning pärast taipad, et mingisugust mõistatust, arusaamatust polegi kunagi olnud. see kõik oli juba kuskil olemas. niiöelda lahendatult.  

hädapätakad ja valgustunud

on levinud ütlus, et tee seda, mida armastad, küll siis tuleb ka raha. võimalik, et see pole pelgalt "levinud ütlus", vaid on omamoodi deviis. igal juhul see tekitab segadust, sest see ei vasta tõele.

Madalapalgaliste Foorum 2015
moderaator käratab üle auditooriumi:
"Ise te valisite selle töökoha!"

Paraku nad valisid küll selle töö, kuid mitte palga. Tööd saad valida, kuid palka mitte. Kui sina ei tee seda tööd, teeb seda keegi teine. Kui sina ei saa seda palka, saab seda keegi teine. Isegi kui keegi seda tööd ei vali, peab selle keegi ikka valima, sest kui keegi ei vali seda tööd, siis on meil kõigil probleem.
Kui tööealised siiski otsustavad kuidagimoodi, et nemad hakkavad töö asemel palka valima ning võtavad nõuks teha kõik mis võimalik, et saavutada kõrgeim maksimaalne palk, siis on meil probleem.


Moraal: ühiskond on üks tervik; inimesed oma elutegevusega moodustavad selle terviku; kõik pole võrdsed, kuid on võrdväärsed; empaatia tuleb ka kasuks.

kuidas olla murevaba?

kiire elutempo ja ajapuudus, vähe palka ja palju rahamuresid, kohustused, visiiditasud, külm suvi ja roostetav auto - kõik see on juba klišee. kuidas elada murevabalt? kuidas unustada probleemid? kuidas olla koguaeg purjus?
murelikkus on ühisnimetajaks kolmele nähtusele - stress, frustratsioon, depressioon. kõigepealt tuleks selgitada nende sõnade täpne tähendus ÕS-i abiga. ÕS ütleb nii: stress - organismi pingeseisund kaitsereaktsioonina negatiivsete mõjurite vastu; depressioon - masendus, kurvameelsus; frustratsioon - pingeseisund, mille põhjustab eesmärgile jõudmist segav tegelik või kujuteldav takistus.
kui need nähtused järjestada umbkaudu nende kronoloogilise tekkimise järgi, siis esmalt tekib frustratsioon, mis on poole sammu kaugusel stressist. muundumine stressiks võib toimuda niipea kui frustratsioon on tekkinud. stressist omakorda  kasvab ajapikku depressioon. stressist depressioonini on olenevalt inimese valulävest 1-3 sammu (vahemärkus: mainitud pool sammu ja 1-3 sammu ei oma tegelikult mingit spetsiifilist tähendust, kui et üleminek ühest teise on teisest kolmandasse etappi on lihtsalt natuke erinevad ning raskesti mõõdetavad).
Ole eesmärgitu, sest siis pole ka tegelikke või kujuteldavaid takistusi, mis võiksid tekitada frustratsiooni. toidupangast saab tasuta süüa, kuskil on ka supiköögid ning kuskil kodutute elumajad, mis on tõenäoliselt tänu eurotoetustele viisakas seisukorras. võib eeldada, et nälga surra on puhtalt iseenda laiskus.
Kui siiski otsustad võtta riski ning sead endale eesmärgid, siis ole valmis, et aja möödudes ebaõnnestunud toimetuleku korral organism võtab sisse kaitsereaktsooni pingeseisundi vastu. see juhtub siis, kui sa ei lahenda tegelikke või kujuteldavaid takistusi võimalikult kiiresti ja efektiivselt ning lased neil ennast kontrollida. siin ongi võtmekoht, siia ongi koer maetud, siin ongi uba - keegi või miski ei saa sind kahjustada, kui sa ise seda ei luba. enamus inimesi lubab. sinu reaktsioon määrab tulemuse. sellega väldid depressioonini jõudmist.
murevaba elu loomine on näilisuses lihtsam ning reaalsus keerulisem. millegipärast nii ta juba on. õnneks on võimalik teda allutada, teda kontrollida ning seeläbi oma mõtete ja reaktsioonidega nõrgestada. sellest täiesti piisab.

viis seitse viis

seisan tee ääres,
kuid võiksin olla ka teel.
kedagi pole.

***

kõik nagu teaksid.
valmis mõeldud vastused;
see on ju pettus

jälle see thomas - kolmas peatükk

thomas oli juba keskmises joobes kui ta väljus baarist. baari ees süütas ta sigareti ning asus juhuslikus suunas mööda tänavat kõndima. juhuslik suund tänaval mööda asfaltteed ei  saa olla ega olegi juhuslikult valitud tee, kui võrrelda juhuslikkust näiteks metsas ekslemisega ja seal marsruudi valimisega.
tegelikult oli thomas juba eelnevalt oma ööelu seaduspära järgides otsustanud minna ööklubisse. ööklubi oli koht, kus toimus kiirendatud kujul kainenemisprotsess. alkohol oli küll veres ning seda kaotada ei saa, kuid tema mõistus selgines ja pilt teravnes juba pärast paariminutilist ööklubis viibimist.teadmata põhjustel see atmosfäär kätkes endas sellist efekti thomase mõistuse jaoks.

ta läks sinna ühel tungival põhjusel nagu iga tavaline mees, kuid seda tungi varjutas seekord filosoofiline melanhoolia. ta tellis vaadiõlle ning jälgis tuimalt ümbrust.  need inimesed siin öisel ajal, vabast ajast, kuid eelkõige järgmise päeva vaba aja arvelt kuulamas muusikat, mida lastakse vahetpidamata ka raadiost. see inimene, kes minust just mööda trügis, kes põrnitseb oma nutitelefoni  nagu tal oleks äärmiselt tähtsad tegevused käsil. ostetakse jooke, mis on kallimad kui päevasel ajal toidupoest ostes. inimsuhte otsingud on keeruliseks muudetud.

piki tantsupõranda äärt seisvad mehed, kus varjamaks ebamugavustunnet on igal teisel  käes joogiklaas. võib-olla ammutatakse inspiratsiooni, häid mõtteid ja julgust, kuid kindlasti ei naudi nad joomist selles olukorras. pargipingil õhtuse päikese käes olesklev a-sots koos kaheliitrisega peegeldab naudingut ja selle vähese, mis sul on, tunnetamine on nautimine.

silmitsetakse mööduvaid inimesi, tantsijaid tantsupõrandal ning ootatakse seda tõuget või saatuslikku märki, et tegutseda ja vahest nii isegi mitmeid tunde. võib-olla sügaval sisimas oodatakse hoopis lõpuakorde ning ööklubi sulgemist? joogiklaas reedab.

hoopis mõistetamatum, kuid lihtsam, on kasutada interneti tutvumisportaale. paraku selles mõistetamatuses on ka lihtsus vaid näiline. tutvumisportaal on läbinisti võlts. see moodustab omaette võltsmaailma, kus inimestel on vähem eksimismisruumi, sest mittemõistetavus kirja teel on hõlpsam tekkima. võltsmaailmas, kus on liialdatud ja idealistlikud ettekujutused, saavadki olla enamjaolt vaid võltsid järeldused ja võltsid tulemused. väheste eranditega on pettumused garanteeritud.

thomas märkas silmatorkavalt lõbusat ja ülemeelikut meeste-naiste seltskonda ning mõistis, et ööelu on tegelikult omamoodi positiivne ja virgastav nähtus. vahel tundub tõesti, et inimesed on nädalavahetuse õhtutundidel nagu ketist lahti saanud koerad. esmapilgul see võib tunduda kuidagi julma väljaütlemisena, kuid olulisem fookus peaks lähtuma pidutsejast endast ehk kuidas tunneb see koer end ise küla vahel ringi joostes?

thomas nõjatus baariletile ning rüüpas värskelt serveeritud külma õlut. ta ei suutnud tõusta teistega samale lainele. ta tundis teatud pettumust, varjatud ebamugavustunnet nagu teisedki mehed, kes ääristasid tantsupõrandat. ta mõistis esmakordselt, et ööklubi on halb koht, kui siin liiga palju mõelda. see idee tõi leevendust ning andis lootust. ta kummutas õlle põhjani ning lahkus.

koduteel otsustas ta, et läheb homme esimesel võimalusel poodi ning ostab sinist kleeplinti. nimelt tema kortermaja lähedal oli keelumärk, mis keelas koertel sittuda selle majataguse muruplatsi peal. keelumärk oli loonud elamurajoonis pretsedendi, mis justkui lubas sittumise mujal kohtades, kus märki pole. sinise teibiga saaks katta keelumärgile iseloomuliku punase ringi ning anda märgile hoopis vastupidine tähendus. selle mõte geniaalsus meeldis thomasele.

läbikukkunud valijad

Tööandja peab korraldama tootmise ning tööandja tegevusest sõltub töötaja tootlikkus ja töötaja palk. Tootlikkus ja palk on omavahel seotud.
Valija valikust sõltub tootlikkus ja tulem Riigikogus. Valija ja sitt rahvasaadik on omavahel seotud.
Probleem ongi selles, et rahvas on lihtsalt kohutavalt kehv tööandja rahvasaadikutele.

äratundmisrõõm

Eile tarbisin Uus-Põhjamaa meediat nagu tavapäraselt ning ühtäkki meenus C.Bukowski tsitaat:


"Demokraatial ja diktatuuril on see vahe, et demokraatias hääletad kõigepealt ja saad korraldused hiljem, diktatuuri puhul ei tarvitse hääletamisele aega raisata.
C.Bukowski

Kas ei meenuta see meie ühiskonnas toimunut ja hetkel toimuvat? (ESM "investeeringud", alalised NATO baasid, kooseluseadus, pagulased).
Kas uus ja peenekoeline diktatuur ilmutab end solidaarsuse egiidi all?

Kõhklus

Metsale oli langenud sügisrüü, kollakas-pruunid lehed õõtsusid kergelt jaheda sügistuule käes. Taevas oli pilves ja sombune; eemal aiaposti otsas seisis hallvares, aeg-ajalt kraaksudes ja siis Jani jõllitades nagu oleks tal mingi salajane sõnum. Jan silmitses teda, kuniks vares järsku lendu tõusis ja metsa poole lendas. Seejärel ärkas ka Jan, sügavale mõtteisse vajunust, kergelt võpatades, ja sai aru, et on aeg ka temal liikuma hakata. Jan oli pikk ja saleda kehaehitusega, pikemate heledate juustega, seljas kandis oma kulunud pruuni mantlit nagu harilikult. Ta võttis maast oma koti, viskas õlale, ja hakkas kodu poole liikuma. Jan leidis viimasel ajal end pidevalt üksi ringi uitamas või siis jõe ääres kivil istumas ja kala püüdmas. Teda valdas mingi seletamatu raskemeelsus; nagu töömees, kes on pärast rasket füüsilist töötamist väsinud; nii oli Janile omane vaimne väsimus ja jõuetus, mille leevendamiseks ei piisanud magamisest ega puhkusest. Oma lapsepõlves oli ta olnud vägagi elav ja rõõmsameelne, kuna siis tundus talle kõik hoopis meeldivam ja lihtsam. Jani lähedased arvasid, et noormees ongi paratamatult keeruline, kuna see on tema iseloom ning naljatades peeti teda eeskujulikuks eestlaseks. Ent mida teavad lähedased? Lõppude-lõpuks oleme me siin kõik ju üksi, kõik iseenda eest oma unikaalse ja kordumatu isikukoodiga.

Peagi kerkis silmapiirile Jani kodu, väike kahekorruseline kortermaja linna lähedases ja looduskaunis asupaigas. Maja piirnes üheltpoolt metsa ja teiselt poolt autoteega. Maja kõrval oli lastemänguväljak ja istepingid, mis asetsesid kõrvuti autoparklaga.  Jan elas seal üksinda ja naabritega suhtles harva. Oma korteri teenis ta välja ise ja seda suurte pingutustega, mis tema vanuse kohta oli suur saavutus võrreldes eakaaslastega. Jan oli jurist ja töötas linna prežtiiseimas õigusbüroos, kus tööd ja stressi oli küllaldaselt. Jan oli töötanud seal alates õpingute lõpetamisest 7 aastat ja sageli venisid tööpäevad hilisõhtuni. Ta oli saavutanud finantsilise külluse ja õigusringkondades kõrgelt respekteeritava staatuse, mille olid toonud talle mõnede prominentide võidukad kohtukäigud, kus avaldus Jani suurepärane veenmisoskus ja osav kõnekunst.

Jan sisenes trepikotta, kontrollis postkasti, mis oli täis reklaamilehti, pistis nad kotti ja hakkas aeglaselt trepist üles lonkima. Veel kunagi ei tundunud see nii vaevaline kui täna; tõrjuvalt mõjus ka läppunud hais, kuna majaelanikud oli vanad ja trepikoda koristati harva. Jan otsustas sammu kiirendada, et kiiremini oma korterini jõuda, ent siis, vahetult enda korteriukse ees seistes ja taskust toavõtit kobades, kostis naaberkorterist vali mürtsatus nagu oleks riidekapp lihtsalt ümber kukkunud, mille järel kostus summutatult äritunud naise kisa ja mõneti ebamäärased laused kellegi suunas. Jan jäi tardunult seisma ja kuulatas, kogu tema siinoleku ajal polnud ta siin midagi sellist kogenud. Oli see peretüli? Rahulolematu sotsiaaltöötaja? Pidu?  Ent siis pärast hetkelist vaikust naabrikorterist kostusid järjest tugenevad ja üha lähenevad sammud  kuniks avanes uks. Jan jõudis vahetult enne uke avanemist pea ära pöörata, et teeselda nagu ta poleks midagi kuulnud, ja alles avaneva ukse peenikest häält kuuldes pööras aeglaselt ja ükskõikse ilmega pea selles suunas. Uksest tuli välja noor naine, pikkade kohevate tumepruunide juustega, seljas kandis helepunast jakki ja kulunud ilmega tumesiniseid teksapükse. Naine silmas põgusalt Jani nii, et nende pilgud kohtusid hetkeks, ent janile tundus, et see pilk oli tühi ja naine oli mõtetega hoopis mujal. Naine liikus rutates trepist alla ning kui ta pööras, et liikuda järgmiste trepiastmete juurde, pööras jan pea enda ukse poole, et vältida võimalikku silmsidet. alles nüüd kui paukus trepikoja välisuks, lõpetas jan oma mittemidagi tegemise ja astus enda korterisse sisse. Kes oli see naine?  Ta kõndis otsejoones oma baarikapi juurde, valas klaasi viskit, ning vaatas halli ja trööstitut taevast. Ta jõudis juba hakata kahetsema, et ta teda uuesti ei vaadanud, kui too end näoga keeras jani poole. Kas naine vaatas teda viivuks enne esimesele korrusele jõudmist? Jan tundis end sellest mõttest halvatuna, mispeale kallas ta endale veel ühe klaasi viskit ja pani raadio mängima. Ent viski ei aidanud, ei aidanud ka raadiomuusika. Jan tõusis püsti ja otsustas helistada Rikile. Rik oli Jani kursusekaaslane ülikooli ajast, kes armastas alkoholi, ilusaid naisi, peeneid restorane ja ööklubisid. Rik oli õpitulemustelt keskpärane, kes pärast kooli lõpetamist töötas kaks aastati õigusbüroos, ent vallandati niipea kui jäi vahele korruptsiooniliste tehingutega. Sestpeale töötas ta ühes müügifirmas keskastme juhina.
Jan oli juba unustanud Riki numbri, mistõttu pidi ta veidi oma märkmikus sorima, ent niipea kui ta numbrit nägi, tuli see talle ka ise meelde.
Jan: „tere, Rik, Jan siin, kuidas läheb?“
Rik: tere,kamraad, said ka mahti mulle helistada!“
jan: „seniks kuni lõpp pole käes on meil veel aega. kuule, ma pean sinuga kohtuma, täna õhtul kell 22 cafe lumici ees? sobib?
rik: jah, olen kohal. seal näeme. kohtumiseni.“
jan:“kohtumiseni“
Jan pani toru hargile, vaatas kella, ja otsutas et hakkab kohe liikuma.
Ilm oli rõske, kuna veidi aega tagasi oli tulnud vihma ning kõikjal olid porilombid. Ometi oli õhk soe detsembrikuu kohta ja see tõstis meeleolu. jan kohendas oma salli, mille ta oli ostnud ühelt laadalt haledustundest ühe vana naisterahva käest. ta oleks tahtnud osta kogu kauba selle vana daami käest, ent sel hetkel polnud tal piisavalt raha kaasas. see vana daam meenutas talle midagi, ent ta ei osanud seda täpsemalt defineerida, tal oli naisest lihtsalt kahju, võib-olla ka sellepärast, et see meenutas inimese elu, mis ei lähe iga aastaga järjest paremaks ja ka vanaduses tuleb võidelda.
Jan süütas sigareti ja hakkas linna poole jalutama. Ta kõndis aeglaselt, kuna ta hakkas tublisti varem liikuma kui selleks vajalik, et kella kümneks Lumici ette jõuda. jan möödus oma vanast koolimajast, kus ta oli veetnud suure osa oma lapsepõlve ajast. Kool tekitas temas alati hirmu ja aukartust, ent sellega seostus ka esimene armastus, kaklused ja sõbrad. Aeg oli möödnud nii kiiresti,  ent efektiivselt, sest ta ei mäletanud enam oma klassikaaslaste nimesid. jan tundis vanades mälestustes ringi uitades teatavat meelehead ja mõtles, et inimesed peaksid rohkem meenutama kõike tehtut ja hindama seda aega, ükskõik kui lühike või tühine see ka poleks.
 Jan läbis papli allee ning juba paistiski linn. kostus inimeste kära, mida pehmendas mahe purskkaevu kohin. jan kõndis juba veidi kiiremal sammul, kuna ta ei tundnud end mugavalt teiste inimeste läheduses. ta otsustas, et liigub mööda vaiksemaid tänavaid, olgugi et see võtaks veidi rohkem aega kui tavapärast marsruuti minnes. Öine linn meeldis Janile, sellest õhkas midagi müstilist ja püüdmatut. Kõik need hooned olid siin püsinud aastasadu ning sisaldasid rikkaliku ajalugu.
Tänava nurgal oligi kohvik Lumici. jan astus sisse ja märkas kohe oma sõpra Riki, kuna kohvik oli tühi ja Riki keigarlik riietumisstiil eristas teda alati hallist massist.
Jan: „Tervitus, Rik!“
Rik: Tere, Jan! Kujutad ette, siin kohvikus ei olegi ma varem käinud. Ja ettekandjad on siin jalustrabavalt kenad“
Jan: Rik, mu sõber, need ettekandjad on nagu šaakalid. nendega flirtida ei ole soovitav. mõtle ise kui palju inimesi, mehi, siin käib. Sa pole esimene, kes siin ilu märkab.“
Rik: Oh, Jan, sa pole vist muutunud.
Jan: me kõik muutume; ka need šaakalid muutuvad siin, enamasti vanemaks ja kogenenumaks.“
Rik: Hüva, miks sa mind täna siia kutsusid?
Jan: „Rik, ei ole põhjust ärrituda! Ma vajasin sel hetkel lihtsalt inimlikku kontakti ja esimese inimesena, kellele helistada, meenusid mulle just sina, Rik“
Rik:“Inimlik kontakt on üle hinnatud, mu sõber“
Jan:“ Ma pidin selle riski võtma, vastasel juhul oleksin ma läinud hulluks. mõistad? hullusest veel hullemaks, Rik“
Rik viipas käega kelnerile ja lausus: mulle ja mu sõbrale topeltviski ilma jääta. kelner noogutas trafaretselt ja liikus tagasi kööki.
Rik: Jan, sa vajad lihtsalt üht jooki, muud midagi!“
Jan: „Ma ei ole enam huvitatud mitte millestki ega kellestki. Saad aru? Ma hakkan kaotama inimlikkust ja see kohutab mind. Inimlikkust kaotada polegi kõige hullem, aga inimlikkus ise- see kohutab mind kõige rohkem.“
rik: „Mida sa räägid, Jan? me oleme ju inimesed ja käitume vastavalt –inimlikult. see on meile sisse programmeeritud ja sina hakkad kaotama inimlikkust?!
Jan: „kui kõik inimesed oleks inimlikud, siis ei kaotaks keegi ka inimlikkust. Ebainimlikkus teiste poolt panebki sind kaotama inimlikkust. Mõistad? Proovi sa leida inimlikkust õigusbüroos!“
Rik:  „Mis sul selle inimlikkusega on? Ole lihtsalt nagu teised ja kõik on korras!“
jan: Kui ma oleksin nagu kõik teised, siis ei jõuaks meie ühiskond mitte kuhugi. me lõpetaksime krahhiga.“
rik: see pole sinu mure muretseda millegipärast, mida pole veel olemaski.
Jan: kui ma ei muretseks tuleviku pärast, siis oleks minu ja sinu olevik asjatu. me peame looma enda ja tulevaste inimeste tuleviku läbi oleviku. Rohkem võimalusi pole.“
Rik: Hästi-hästi! miks sa mind ikkagi siia kutsusid, täna, pühapäeva õhtul, kuus aastat pärast kooli lõpetamist!“
Jan: „ma ei tahtnudki tegelikult sind kutsuda, aga ma tahtsin just näha, et kas ma suudan ennast siia kutsuda. ennast veenda siia tulema. lausus jan veidi kõheldes.
sel silmapilgul saabus lauda kelner koos jookidega. kelner: kas härradel on erisoove? meil on siin täna kaunid tantsijannad ladina-ameerikast. vahest sooviksite nendega privaatselt kohtuda“ lausus kelner veidi ebaledes ent siiski silmsidet mõlema noormehega vaheldumisis hoides.
Rik vaatas lootusrikkalt muiates janile otsa, ent taipas siis Jani näoilmest, et vastus on eitav.
„Ei, mitte seekord! lausus Rik ning kelner lahkus viivitamatult kergelt kummardades ja ise muiates, nagu oleks ta just teinud kasumliku äritehingu.
Rik: mees, kurat, hispaanija tantsijannad. sa lausa tapad elu, mu sõber“ sa oled surnud, mees“ mõistad?
Jan: lõpeta, rik. keskendu olulisele ning ära lase mõjutada end hetkelistest kirgedest. Ainult nii on meil lootust.
Rik tõstis selle peale oma viskiklaasi, rüüpas lonksu ja lausus: Jan, sa võtad elu liiga tõsiselt. See ei ole seda väärt. tõsine elu sünnitab meile sõdasid, konflikte ja muid arusaamatusi. Kõik ei võta elu kunagi tõsiselt, seega miks peaksid seda tegema sina või mina?
jan jõllitas ainiti Riki ning oli pikalt vait. ta suu tõmbles nagu tahaks ta mdiagi öelda, aga see ei tule lihtsalt välja. võimalik et ta tundis, et ta peab midagi ütlema, aga ta lihtsalt ei osanud. rik lõi ta lihtsalt pahviks.
rik: Jan, ma tunnen inimesi, kuid inimestest rohkem tunnen ma sind. Sa hindad ilu ja väärtusi, kuna need on sinu jaoks mingisugused voorused, ent sa ei saa oma arvamusi teiste peale suruda. sul pole selleks õigust. iga mees ja naine on vabad ning võivad teha mida tahavad.
jan: ja siit algab meie allakäik, mu sõber. on kirjutatud seadused ja kirjutamata seadused. on väärtused, millel on aastatuhandete pikkune kvaliteedigarantii ja on uued väärtused, mis on tekkinud eimillegi põhjal.
rik: inglased ütlevad: go with the flow.
jan: ja mina ütlen: before you reach to the destination, you and others have already sunken.
rika naeris maruliselt ning lausus: „ me peame võtma uued joogid!“ ning viibutas kelnerile. kelner mõistis Riki, noogutas nüüdseks juba uimaselt ja tõi uued topeltviskid jääga. olgugi, et jääd polnud rik ennegi tellinud, ei hoolinud ta sellest praegu karvavõrdki ning kummutas pool viskit kindlameelselt alla. Jan võttis klaasi veidi ebalevalt pihku ning rüüpas samuti tubli sõõmu.
Mehed vaatasid veidi aega mõtlikult ringi kuniks Rik märkas üht kena naist, kes oli märkamatult kohvikusse sisenenud ja baarileti taha istunud. Ta istus seal täiesti üksinda, sigaret näpus ja veinipokaal ees ning jälgis väsinult baarmeni, kes puhastas rätikuga pokaale kuivanud veeplekkidest, ise aeg-ajalt oma käekella vaadates, kuna peagi oli südaöö ja kohvik ootas sulgemist.
Rik viipas käega daami suunas ise samal ajal lausudes: „jan, sa vaata vaid teda! sa sina ei tahtnud täna hispaania tantsijannadega hullata!“
uudishimulik Jan keeras aeglaselt end toolil, et vaadata üle oma õla baarileti suunas. koheselt tekkis tal familiaarne tunne selle daami suhtes; ta jälgis naist hoolega mõnd aega ning jõudis siis ootamatult arusaamisele, et see on naine, keda ta kohtas täna oma trepikojas. jan jälgis naist tardunult ega pannud tähele, et Rik teda juba korduvalt on kõnetanud ilma vastust saamata. lõpuks rik müksas jani oma käega, millepeale jan võpatas ning end tagasi algasendisse keeras.
Rik lausus heatahtlikult naeratades: „jan, ma näen, et ka sul on hea maitse. see on ainult hea“
Jan:“ ma olen seda naist varem näinud. see tähendab, ma nägin seda naist täna oma trepikojas. ta viibis täna mu naaberkorteris“ lausus jan poolsosinal.
Rik: good for you, my friend. kell on märkamatult tiksunud üle südaöö. vahest lähed ja kõnetad teda, teil on ju ühine kodutee. lausus rik ning kummutas oma klaasi põhja jäänud viimase viski koos poolsulanud jääkuubikutega. rik pühkis suud oma varrukasse ning hakkas parasjagu püsti tõusma, et lahkuda, kui Jan teda taktistas ning lausus nüüd juba täiesti sosinal: „ rik, ma ei saa ju niisama minna ja temaga rääkima hakata! ta mõtleb kindlasti, et ma olen mingi kõlvatud mees, kes peab teda prostituudiks!“ ise samal ajal vilksamisi naist vaadates. Janile tundus, et naine oleks nagu tulnud kuskilt pidulikult banketilt. ta kandis kõrgete kontsadega kingi, võrdlemisi lühikest seelikut ning tumedat jakki ning ta juuksed olid meeldivalt soengus.
Rik nägi, et jan on taas lummatud sellest naisest. ta viibutas kelnerile, et too tuleks nende lauda. selle asemel, et arve võtta, otsustas rik et sellele üksikule naisele viiakse pudel šampanjat nende poolt ning pärast seda võtab alles arve. Jan keeras sellepeale end Riki suunas ning lausus tõsiselt: Oh, rik, casanova!“. Rik naeratas, tõusis püsti, pani lauale veidi sularaha juhuks kui kelner tuleb, et siis arve saaks makstud, jättis janiga hõvasti ning lahkus kohvikust. jan surus riki kätt ning istus tagasi lauda. ta märkas sularaha riki laua poolel, krabas selle pihku ning liikus baarileti suunas kelnerile vastu. jan pistis riki raha tasku, võttis oma rahakotist 100-eurose, ulatas selle kelnerile ning lausus: „tagasi pole vaja!“ olgugi, et arve oli 90 eurot tänu kallile šampusele, oli see siiski arvestatav jootraha ning rahulolu võis märgata ka kelneri näoilmest. Jan aga ei vaadanud kogu see aeg kelneri poolegi, tema silmad olid suunatud üksnes naise poole. ta jälgis teda kramplikult ning kui kelnerile sai raha makstud, astus ta baarileti äärde otse naise kõrvale ning lausu: „Kohe tuleb šampus! Carpe diem!“
Naine keeras pea imestunult Jani poole ning ei lausunud algselt sõnagi. end veidi kogudes märkas ta, et jan jälgib teda endiselt nagu ootaks ikka veel vastust või mingisugust reaktsiooni. Pärast mõnigat ootamist jan juba kohkus veidi ning kahetses, et oli siia istunud ning soovis, et ta oleks lahkunud koos Rikiga. Niipea kui ta vaatas viivuks oma käekella, lausus naine: „Me kohtsime täna, eks ole?“
jan vaatas talle hämmeldunult otsa. Lähedalt oli tema nägu veelgi kaunim: ilus sile ja kergelt päevitunud näonahk, helesinised silmad ning tumepunaseks võõbatud huuled murdisd midagi Jani tavapärastes enesekaitsemehhanismides. Naine märkas, nagu alati, mehe abitust ja nõrkust sel momendil, pööras pea ning rüüpas pokaalist veini. ta teadis, et see tüüp on tal peopesal. Janile meeldis kõik, mida ta nägi. Teatraalselt  rüüpas naine veinipokaalist väikse sõõmu, asetas pokaali õrnalt lauale tagasi ning pärast limpsas keelega veinimärjad huuled kuivaks ise samal ajal Jani salakavalt jälgides. jan oli kaotanud hetkeks kontrolli samal ajal kui naine tegi seda, mida ta on teinud aastatuhandeid. Jan otsustas, et teeb naisele ettepaneku minna välja jalutama, kuid tema plaani rikkus väljast kostuv jäme meeshääl, mis  hüüatas: „Marie!“, millepeale naine tõusis koheselt püsti, haaras oma käekoti, vaatas vilksamisi Janile silma sisse ja lahkus kiirustades. Jan jäi nõutult seisma ja talle järele vaatama. Miski tema sees rebenes, taaskord; kas oleks ta pidanud naist takistama ja siis vähemalt oma ettepaneku teatavaks tegema. Võib-olla oleks ta pidanud seda kohe varem tegema, olgugi et selleks polnud sobivat momenti? Ehk oleks ta pidanud üldse naist ignoreerima ja lahkuma koos Rikiga? Jan tundis kasvavat vihasööstu iseenda suhtes, ta haaras äsja toodud šampuse pudeli ning lahkus. taevas oli nüüdseks selginenud ja kuu valgustas jani koduteed.

Jan ärkas kohkudes telefonihelina peale. Ta hüppas voodist püsti, märkas, et väljas on juba täiesti valge ning ilmselgelt oli ta sisse maganud ja on nüüd tööle hilinemas. Helistajaks oli loomulikult ülemus Blauberg, õigusbüroo omanik, väga pikk ja kõhetu vanamees, kelle hallid juuksed olid mustaks värvitud ning kes oli asjaajamistes väga pedantne.
Blauberg lausus: „Halloo, Jan, miks sa tööl ei ole? haigus taaskord?“
Jan: Ei,  härra, magasin sisse, kuid olen 30 minuti pärast kohal.“ ning pani toru hargile.
Ometi tundus talle täiesti mõeldamatu praegu tööle minna, kuna ta mõtted liikusid koheselt eilsete sündmuste radadel  nagu oleks see kõik just mõni hetk tagasi juhtunud. Mida enam talle meenusid eilse õhtu sündmused ja selle üksikasjad, äsjane ülemuse sarkastiline telefonikõne, seda jõuetumalt ta end tundis. Jan istus voodi servale ja jälgis enda ette maha nagu oleks seal midagi tähelepanuväärset. Ta elas parasjagu läbi eilseid tundmusi, olgugi et eilset mingisuguseks sündmuseks nimetada on ebatäpne ja liialdatud, meenusid talle Riki sõnad, kus sõber soovitas tal minna neiuga vestlema, kuna nii neiul kui janil on ühine kodutee. Need sõnad sütitasid janis miskit nii tugevalt ja pöördumatult, et jan kargas otsekohe püsti, võttis uksenurgast hommikumantli, pani selle kiiruga selga ja tormas otsekohe naabri ukse taha. Jan lasi kella ja koputas kannatamatult ning ilmselt suurest ehmatusest avanes hetke pärast ka naabriuks. Lävel seisis vanem naisterahvas Ly, kes jälgis jani täiesti rahuliku ilmega nagu oleks ta seda oodanud. Jan lausus kergelt hingeldades, kuid selge häälega: kus tüdruk on? tüdruk, kes siit eile väljus ja minema tormas?“
Ly näole ilmus pärast jani küsimust kerge muie: ära muretse, mu tütrega on kõik korras. ta oli eile veidi tujust ära, aga ta tuleb täna õhtul tagasi. ta mees, Ron, ostis talle mingi kingituse, aga selgus, et see kingitus ei osutunud hinna poolest Marie’le vääriliseks ning ta oli sunnitud selle tagasi lükkama ja uut nõudma. me oleme naised, tead ju küll?!“ viimast lauset rõhutas ta veidi juba naeratades kuid majesteetlikult . „Ehk tuled täna õhtul meile õhtust sööma? Marie’le teeks see kindlasti heameelt“ lausus Ly ise tähelepanelikult jani ekstravagantset hommikumantlit uurides.
jan võttis vastu Ly pakkumise ning l’ks tagasi oma korterisse. ta tundis nagu ta oleks saavutanud midagi suurt, nagu oleks äsja ületanud elu suurima takistuse. ta tundis, et on toimunud pöördumatu nihe ning edaspidi saab vaid paremaks minna ja see meeldis talle.

kokkuvõte ja prognoosid

see blogi on olnud aktiivne juba mõnda aega. Esimese sissekande tegin 24.september 2014. Lehevaatamisi on kokku 466, postitusi enne Seda postitust on 42. Eesmärk on jõuda postitustega lehevaatamistele järele ning võimalusel mööduda.

Domineeriv vaatajaskond pärineb USA-st ja Saksamaalt. Eesmärk on laieneda globaalselt ning leida uusi lehekülastajaid Lõuna-Ameerikast, Aasiast ning Aafrika mandrilt. Internetiühendus on kohustulik eeltingimus.

Seniks:

I want to thank all my FANS! you are the best!

Vielen Dank meine Deutsche Leser! sie sind die beste!!!! alles Gute!

proosit!

m.o.t.t.

Inimene, kes läheb poliitikasse, kuid loobub mõne aja pärast sellest tööst, kuna peab seda liiga räpaseks tööks, on tõeline poliitik. Seepärast polegi uus-põhjamaa poliitmaastikul kohta tõelisele poliitikule. Kõige parem poliitik on selline inimene, kes pole poliitikas.

ta ju lubas

Poliitik lubab sulle midagi telereklaamis, sina pead andma talle valimistel vaid oma hääle. Hääl lubaduse vastu. Facebookis kerjab sõber nagu iseenesestmõistetavalt häält oma lemmikloomapildile fotokonkurssil“ Minu Muri hambad“ ilma, et ta sulle midagi vastu annaks. Enamjaolt ta ei kutsu üles sind ka teiste fotodega tutvuma ning leidma oma tõelist lemmikpilti, et konkursi tulemus oleks õiglasem. Samal ajal on valimisjaoskond number 7  juures aktivist, kes jagab viieeuroseid inimestele, kes hääletaksid tema soovitatud kandidaadi poolt. Poliitik lubab, kuid ei vastuta. Facebooki sõber on aus ja ei luba midagi, ta tahab vaid sinu häält. Aktivistist saame lugeda õhtul Postimehe krimiuudistes.

elu kestvus

   Teadlased on teada andnud, et üldiselt inimeste keskmine eluiga pikeneb. Seda näitab statistika. Paratamatult tekib siinkohal küsimus, et kunas tekib lagi, mil eluiga ei saa enam kasvada. Arstiabi kättesaadavus on küll parem kui kunagi varem, kuid probleem on juba siis, kui  on tekkinud vajadus üldse arstiabi järele. Võib-olla eluiga pikeneb ning haiget inimest suudetakse tänu tuleviku läbimurretele farmaatsiatööstuses kunstlikult elus hoida ning langema hakkab hoopis tervena elatud aeg ehk elukvaliteet?
   Ma arvan, et selle tegeliku laeni ei jõuta, kuna tulevikus hakkab eluiga hoopis langema koos elukvaliteediga. Põhjused miks ma nii järeldan, on võrdlemisi lihtsakoelised. Toit on täis kahjulikke aineid, mille pikaaegne mõju pole veel täiesti selge, sest ajalooline kogemus puudub. Mingis mõttes on tänapäeva inimene nagu katsejänes. Osalised tulemused on juba täna käes allergiate, diabeedi, massilise vähki haigestumise ja üha uute tekkivate haiguste näol. Mis on seda põhjustanud? Meenub ütlus, et diabeet kui heaoluühiskonna haigus. Miks on meil haigused, mida varem pole eksisteerinud?
   Ülekaaluliste arv on samuti kasvav trend, mis on tingitud toidust, kuid ka vähesest füüsilisest aktiivsusest. Ilma muutusteta rindel saabki olukord vaid probleemsemaks minna, sest probleemid on juba praegu olemas.Ei tasu unustada, et kapitalismis teenitakse raha nii odava toidu kui ka kallite ravimiste eest.
   Isegi kui eluiga ei lange, siis väga tõenäoliselt teeb seda elukvaliteet.

pagulaskodanikud

väidetavalt me elame vabariigis. selles vabariigis kehtib põhiseadus, mis on oma olemuselt natsionalistlik. selle põhiseaduse peamine eesmärk on kohe väga-väga natsionalistlik.seda aga ei pea sugugi mitte kartma, sest põhiseadust nagunii ei järgita täies mahus, kuna EL-ist määratud direktiivid omavad suuremat kaalu. põhiseadus on lihtsalt mingi iganenud paberikogum, mis takistab progressi ja euroõnne.

alatasa, kui ma loen inimeste arvamusi mingil teemadel, jõuan ma ikka ja jälle oma peas küsimusele, et mis on inimeselooma elu mõte siin planeedil. kas arvamust avaldada? võib-olla need arvamused hakkavad mingi hetk hoopis takistama Tõeni jõudmist. kuid siis küsiks keegi minu arvamust, et mis on Tõde? ma ei tea, kuid vahelduva aktiivsusega ma püüdlen selles suunas.

immigratsiooniteema on jätkuvalt kuum ning see on vesi rahvuskonservatiivide veskile. minu jaoks ei olegi niivõrd kaasahaarav teema pagulaste kvoot, vaid hoopis meie sisutud ja karakterita poliitikud. see "euroraamistik", millesse me oleme end mässinud, kus üks bologna ülikooli professor ütleb konkreetselt tõe välja, et eesti VABAriik liiduriigina on kohustatud vastu võtma pagulasi. see avaldus sai minu arust liiga vähe tähelepanu, sest kõikehaarav ühiskondlik diskussioon teemal, et kas võtta pagulasi või mitte, on farss, sest nagu öeldud - meil on kohustus neid vastu võtta. kas me tahame ka tulevikus olla kohustlased või tahaksime juhtida protsesse isekeskis? leian, et selline teemapüstitus oleks mõistlikum, sest tagajärje asemel tegeletakse põhjusega.

euroopa-sisenene rahvastikuränne ei ole midagi uut. jalutades mööda rheini kallast ei saa keegi aru, et kas oled sakslane, prantslane või inglane seni kuni oled europiid. negriidi tuvastavad kõik, ka mitterahvuslased. samas helsinkist berliini on lühem teekond kui tripolist pariisi, mistõttu negriid mõjub ehk kuluuriliselt kaugena ja seega ähvardavana. olgem ausad, rahvuslus nagunii on enamjaolt siiski usuküsimus või ususekt. rahvuslus on lihtsalt religioon. kui ajaloos kõik euroopasisesed ümberasujad oleksid olnud negriidid, siis täna oleksime me kõik negriidid. kuradi segane lause.
samal ajal ei ole rahvusluses midagi halba, kui ei olda just ründava iseloomuga ning ei peeta enda rahvust teistest paremaks. alles siis algaksid probleemid. tühipaljas rahvuslus ei ole ohtlik ega väär; see on puhas religiooni erivorm; see on usuküsimus. eestlased kui üks ateistlikum rahvas vajab religiooni. see tugevdaks meie identiteeti ja kultuuri tervikuna. kui me oleme ise tugeva identiteediga rahvus nagu seda on minu arvates hispaanlased, kreeklased, itaallased, prantslased, venelased, siis ei pea me kartma ka pagulasi. paraku on eestlaste identiteet pigem nõrk.

pagulased ja immigratsioon ei ole probleem. immigratsioon tulevikus praeguste tendentside jätkudes on paraku vältimatu. probleem tekib siis kui multikultuursuse propageerimise all hakatakse keelama ühe suveräänse riigi harjumuspärast käitumist ja traditsioone. miks ei tohi süüa 20 koolilast sealiha kui üks sisserändaja poeg seda ei tohi teha usulistel põhjustel? selleks, et mitte solvata. miks on teatud põhjustel halb öelda: "merry christmas!" ning hoopis parem oleks: "happy holidays!" selleks et mitte solvata. miks haiglatöötaja ei tohiks kanda ristiga kaelaehet? selleks, et mitte solvata. kas see ongi multikultuursus?

me peame olema ausad. rahvas on aus, delfi kommentaarium on aus, kuid poliitikud mitte. nii tekivadki vastuolud ja vääritimõistmised. kuidas suhtuda paeti avaldusse, kus tema arvates on viimase 25 aasta jooksul  on pagulasteemal liiga vähe avalikku arvamust kujundatud? ma küsiks, et mida tähendab avaliku arvamuse kujundamine?
on piinlik kui randpere tunneb muret, et mida arvavad meie euroopa sõbrad meist, kui mingisugust el-ga seotud komisjoni eestis juhib euroskeptiline madison. selline lömitamine on masendav.

kindlasti oleks võimalik ühiskondlik süsteem ümber korraldada, kuid see eeldaks radikaalseid otsuseid ja ebamugavustunnet, mis demokraatlikus ühiskonnas vaevalt poolehoidu võidaks.
kokkuvõtteks, immigratsioon on vältimatu kui keskmine sündivusnäitaja on ühiskonnas püsivalt alla 2. tuleks küsida, et milliseid inimesi meie ühiskond vajab? tuleks küsida immigrandilt, et mida oled sina valmis Riigile andma?
 

jälle thomas - teine peatükk

***********

thomas läks allkorrusel asuvasse juuksuriärisse, kus ta lasi endale lõigata kim jong un-i soengu. talle lihtsalt meeldis aasia köök.
pärast juukselõikust seadis thomas sammud kesklinna suunas, kuna ta pidi minema töötukassasse. töötukassa.  koht, kus töötu inimene saab kassast raha, mille annavad sinna töövahendaja kätte teised töötajad ilma, et enamus neist sellest teadlik oleks. veelgi keerulisem on mõista, et kunas ja kuidas see raha juba sinna sai!
 igal juhul on töötu ja töövahendaja samas paadis. mõlemad sõltuvad teistest töötegijatest. võib-olla seepärast nad, töötu ja töövahendaja, harilikult saavadki omavahel hästi läbi.

teel meenus thomasele vestlus guidoga, kes oli üleeile sõimanud thomast riigireeturiks. vestlusest koorus välja tüliõun siis, kui thomas ütles, et tema ei kavatse minna rõk-ile, kuna ta kõikumatu tahe ja vankumatu usk ei luba ning tema ei andnud nekrutivannet uus-põhjamaale. guido ärritus, sest tema arust reetis thomas sellega teenistuse-aegset sööklatädi, kaadrit, autokooli. guido arvas, et teenistus tagas 11kuulise tasuta elu ning thomas on nüüd võlglane. võlga tasuda ei saa, vaid surm kodumaa eest aitab, siis võib öelda, et läks asja ette. ka kõrged tööjõumaksud, kaudsed maksud ei loe. nagu neetud inimene ilma väljapääsuta.


thomase meel läks veidi süngemaks. lolluse pealtnägemine on alati kainestav ent vahel on raske sellest irduda ning jääda puutumatuks. lihtsam on minna kaasa kui hoida stabiilset distantsi. tuleb olla alatasa valvel ning see tapab elu.
guido lihtsalt ei teadnud, et 40% tema kuu aega tehtud töö viljadest läheb riigile. guido polnud neid vilju lihtsalt kunagi näinud, seepärast ta ei saanudki aru. ta nägi vaid tasuta toitu, tasuta lube.

teel läbi pargi märkas thomas vahtrapuu all üht kodutut. thomas mõtles, et kuidas sellist inimest, kes on must ja räpana, haiseb, joob alatasa, magab juhuslikes kohtades, oleks õigem nimetada. kas joodik, eluheidik, kodutu, parm? kas enne kui ta kaotas töö ja kodu, eelnes joomine või on joomine sita elu tagajärg? kas on õige sellist inimest nimetada halvustades? kõige viisakam oleks nimetada inimest lihtsalt kodutuks, sest kellel pole kodu ja armastust, sellel on veres alkohol. alkohol on millegi tagajärg.
thomasele meeldisid alkoholismile kalduvad inimesed. nad tunnetavad elu sügavamalt ning on ilusa hingega. ilus hing eksib kergemini selles ühiskonnas, tal on raskem siin ellu jääda erinevalt edukast keskklassi tervisesportlasest, kes on võlts ning pimestatud elu tunnetusega väikekodanlane.

thomas tundis end nüüd paremini. see vana võitleja vahtrapuu all andis inspiratsiooni. vahtrapuu all sittuda ning samal ajal silmata mööduvaid inimesi, kes sind ei tee märkamagi, otsekui kaastundlikust viisakusest kodutu vastu. enamiku inimeste arvates on see ebaloomulik, seepärast nad ei situgi vahtrapuu all. kodutul oleks aga justkui loomupärane õigus, seepärast keegi ei tee temast välja. thomas sammus edasi. puhanguline mahe tuul paitas thomase kahvatut pale.

thomas tundis südames midagi kerget ja õhulist. see meenutas omaaegset kirjanike kiirkursust uuspõhjamaa KO88 teatrihoone rekvisiitide ruumis. nimelt see kursus andis thomasele tõuke liikuda koguaeg edasi. kursus ise algas ühel hommikul kell 6, kus kõigepealt pidi kursant jooma 200ml viskit. thomas sattus sinna juhuslikult, kuna kursante värvatakse nii nagu võrkturundusfirmad saavad oma uued kliendid – lihtsalt tule kohale.
pärast viski joomist suunduti tänavale, kus pidi avaldama armastust, pettumust, vihkamist ettejuhtuvatele inimestele. samal ajal pidid kursandid otsima lähimat maxima poodi, et minna sinna märatsema ning elama välja saamata jäänud emotsioonid inimestele tänaval. selleks ajaks on juba korraldatud paras segadus ning turvafirma ja politseiga arveid klaarides pidi juba „mängust“ välja tulema. keda ei viidud arestimajja, suurepärane. need vähesed pidid minema raamatukokku ning laenutama 3 raamatut, kokku vähemalt 900 lehekülge ning lugema need läbi 3 päevaga. see, kes ei pidanud kinni tähtajast, pidi maksma viivist ning jäi diplomist ilma. thomas sai diplomi.

korraga, seda kõike läbi meenutades-elades, tundis thomas jõuliselt esiletungivat loomeimpulsi.

õnnelik nagu rõivas tasuta
saadud jäätisega
ja seda ausalt ilma
tiritamm-viisitammeta
....

impulss katkes, kui thomast müksas nutiajastu klapid-peas milleeniumlane, nohikuprillidega ja slim-fit teksadega ,õrn ja haavatav tundeinimene. ta lausus vaid: „fakk“ ilma thomasele tähelepanu pööramata.

thomas vaatas talle järele ning lausus: „Prudence! sa kuradi tähelepanuvõimetu kuldkala mäluga milleeniumlane! hakkad veel kafka „loss“’i lugema!  mis sa siis teed!?
Inimesed ümberringi vaatasid põlgliku pilguga thomase poole. thomas lasi end sellest häirida ja tundis end kohmetult. millegipärast meenus kohe ennist nähtud kodutu vahtrapuu all.

***
ehk jätkub?...
(ka esimene osa jätkus, praegu lugesite teist osa)

poliitka ja poliitikud seal sees

Domineerivad erahuvid, isiklikud huvid ja ambitsioonid, ka korporatsioonide huvid. võiks olla miski kolmas osapool, mis on teistest kõrgemal-näiteks „vabariigi huvi“. Näide: „vabariigi huvides ma leian, et mina ei ole sobilik kandidaat siia, kuna leian, et leidub minust paremaid kandidaate.“ sellist lauset tänapäeval ei kuule, isegi kui keegi ütleks nii, siis sellises poliitilises keskkonnas nagu praegu, võib eeldada, et selle lause taga on erahuvid, isiklik ambitsioon,  mis sillutab tee võimukohtade vahetuseks vms, mis on osa näitemängust ehk siis mitte tõsiseltvõetav.

poliitika on liigselt polariseerunud, maailmavaade EV-s  on ülehinnatud. kõik peaksid ajama ühte asja nagu valimisreklaamideski: parem haridus, parem töö, parem palk. valimisreklaamid tuletavadki seda meelde, et KÕIGi erakondade lubadused on sarnased. demokraatliku  poliiitka eesmärk on lihtne: riigi ja selle elanike huvid ja heaolu. jamad algavad kui poliitika väljub riigipiiridest

poliitikud oleks nagu eraldi tõug. kes on võimul, need justkui hoiaksid mingeid saladusi. koguaeg ollakse kramplik ja puine ning ignoreeritakse raha tahet. ilmsed asjad, mida rahvas toetab, eiratakse. minu arust see on veenev näide, et EV pole vabariik, kuna ta pole vaba oma otsustes. kui nüüd selle tõsiasja valguses vaadata veelkord poliitikuid ja nende käitumist ja väljaütlemisi, siis saabki kõik mõistetavaks.
me peaksime olema kõik vennalikud, suure ühise huviga, mis kahvatub mingisuguse „meil on maailmavaateline erinevus“ kõrval, ning seisma eesti vabariiki ja kõigi eestimaalaste eest väljas.

kui EV põhiseaduse „aktsiad“ on 60% ulatuses EL käes, siis kas saab tõmmata paralleeli firmaga ja sellega seotud aktsionäridega, kus osanik 60%-ga juhib  40% üle? IRL valimsteemalises ajakirjas ütles m.laar midagi taolist, et 60% seadustest dikteeritakse brüsselist ning need omavad kontrolli ev põhiseaduse üle.
aga sbk lõpetanud sõdur annab vande, et jääb truuks põhiseaduslikule korrale. seega on kohustus olla truu 40% osas?
vahepeal on toimunud fundamentaalsed muutused, kuid nimi ja etendus selle ümber on jäänud muutumatuks. see on pettus.
kas ei oleks õigem välisministeeriumil minna vajadusel riiki kaitsma? vanakreekas tegid poliitikat mehed, kes olid ka sõjaväekohustlased. nad vastutasid oma poliitika ja selle tagajärgede eest. see on tõeline diplomaatia.

me oleme kõik üks, me vaatame lihtsalt eri vaatenurkade alt. me isegi plaksutame tribüünidel ühiselt, nii kodu kui vastasmeeskonna poolehoidjad, kui ühe meeskonna mängija teeb hea pealelöögi ning väravavaht hea tõrje. kas oli siin oluline ründaja või väravavahi sooritus? tribüünilt aplodeeritakse niikuinii.

maroko juurtega prantslasest ateist thomas chantu

thomas ärkas kell 09:07 ning tal ei olnud aimugi, mida ta tegema peaks. kas ärkama ja voodist üles tõusma või jätma tänase päeva vahele ja edasi magama. ta otsustas ülesse tõusta ja riietuda, kuid ikkagi talle tundus, et ta poel veel täielikult ärganud. mehaaniliselt liikus ta kööki, pani vee keema, võttis külmikust piima, vorsti ja äsja hallitama hakanud leivapätsi. raadio jäi täna suletuks.
ta istus laua taha ja jälgis aknast välja. oli teisipäeva hommik ning väljas käis aktiivne elutegevus. thomas leidis, et kõik on nii räpane.ta proovis ette kujutada, et kui kõik väljas oleks ilus puhas valge, siis kui kauaks see jääb ilusaks puhtaks valgeks?
thomas läks tualettruumi ning taaskord oli tal kõht kinni. sõõm kainestavat argireaalsust mõjus elustavana. loomulikult kadus koheselt igasugune uni ning alles nüüd tundis ta end tõeliselt ärganuna.

***

 oli vaba päev ning ta otsustas minna linna jalutama. tal ei olnud tööd, kuid tal oli natuke raha. päike paistis ning see andis talle lootust.
kõik mõjus talle monotoonselt: need majad, laste kriidijoonistused asfaldil, ebatasased kõnniteed, õlilaigud parkimiskohtadel, aeglaselt kulgevad pensionärid. kõik ühesugune- sulatatud üheks massiks ilma väljapääsuta.
ta otsustas minna esialgu raamatukokku. kuna ilm oli niiske ja sombune pärat öist vihma, siis pidi minema mööda asfaltteed. see on mõõdukalt ärritav hetk kui sa ei saa kasutada harjusmuspärast otseteed üle muru, vaid pead kõndima umbes 200 meetrit mööda asfalteeritud augulist kõnniteed vales suunas, et mitte porri vajuda. tahtmatult fikseeris ta peas hetke, mil ta hakkas liikuma vales suunas. see tekitas parajalt rahutust ning ta tavapärane unistav mõttetegevus oli häiritud nagu siis, kui peab lahendama mingit olulist kommunaalprobleemi, mistõttu ta tõstis tempot.
tee lõpus tuli täisnurke kurv paremale, kus thomas astus parema jalaga murule, niiöelda „lõikas“ kurvi. maapind oli pehme ja vett täis nagu märg käsn, mis koos mullaga määris thomase reeboki tossu. ta tegi umbes 200 lisasammu, et mitte poriseks saada ning kannatamatusest ühe vale sammu ja sai ikka poriseks. pooleldi. mis sunnib meid mitte lõpuni minemast?

***
thomas võttis hunniku raamatuid ning lubas viivise maksta järgmine kord. talle meeldis vonnegut ja uute raamatute sektsioon. uued raamatud meeldisid talle, sest sealt võis alati leida midagi huvipakkuvat ning tavapäraselt oli neil veel apollo hinnasilt küljes.
riik, kus thomas elas, Uus-Põhjamaa, oli suure potentsiaaliga, rikaste maa, mis meenutas thomasele üht maantee ääres müügis olevat potentsiaalikat ärimaad, kus kasvab õitsev hein ja mida ehib suur müügiplakat, mis servadest on juba roostetama hakanud, kuid kõik usuvad selle potentsiaali. Kuna see oli jõukate inimeste, uuspõhjamaalaste, maa, siis olid ka raamatutiraažid väiksed, raamatute käibemaks topeltkõrge ning sellest johtuvalt raamatud väga kallid.
kallid raamatud tekitasidki temas haiglase üleolekutunde, sest samal ajal kui teised olid tööl ja kogusid raha, siis thomas oli kaval ja laenutas uusi raamatuid ja seda ilma tööl käimata. 36,70 eurot jalutuskäigu ja porise reeboki tossu eest.
„kui see on äri, siis sellisel ärimaal ma tahaksingi elada.“ mõtiskles thomas ning silmitses laenutatud raamatuid.

***
thomas ei flirtinud kunagi raamatukogu naistöötajatega, sest alati kui ta kavatses seda teha, olid selleks ajaks delfi naistekas õpitud suhtenipid juba ununenud. millegipärast google search tõi esimese viite otsingutulemusele alati just sealt veebisaidilt. delfi oli vanas-kreekas oraakel ja naistekas on nagu kilpkonn kipsi lastekas? thomasel ei tekkinud seost
kui thomas ettekavatsetult raamatukokku jõudis, olid seksinipid juba ununenud.

***
Oli keskpäev ning köögis oli tunda värsket pastaroa lõhna. roog koosnes makaronidest. igakord kui thomas makarone keetis, ei suutnud ta mitte kunagi piisavalt sagedasti segada, et mitte lasta makaronidel poti põhja külge kinnituda. see pott oli pärit kopikaaja lõpust ning seega vanem kui thomase söögitegemise tehnika.
ta mõtles, et kunagi võtab endale naise, kellel on kokaraamat.

***
thomas tudeeris ülikoolis kultuuriosakonnas. õppeaine täpset nime ei mäleta ta siiani, aga tal oli plaan olla kannatlik, oodata, arendada enda vaimu ning jälgida ettevaatlikult kaasinimeste vaimsete võimete langust. ta leidis, et kui tema arendab ennast vaimselt ning samal ajal ühiskonna vaimne tase langeb, siis peagi peaks tulema aeg, mil thomase ja ühiskonna vaimne areng mõttelisel x ja y telje skaalal kohtuvad ning just siis kirjutab thomas raamatu või televisioonile mõne seriaali või filmistsenaariumi ning saab rikkaks. kuid milleks kultuuriosakond? thomas luges dailimailist üht uuringut, mis kinnitas, et inglise kultuuriosakonna õppuritele on keskmisest kõrge IQ. ta võttis riski ja uskus tänapäeva teadlaste uuringut ning otsustas, et just seal keskkonnas lävides on tema IQ kasvuks väljavaated kõige paremad. kõige tähtsam on kannatlikkus.

***
olgugi, et thomas oli juba poolteist kuud akadeemilisel puhkusel, tundis ta end vahel päris hästi. ta luges raamatuid ning taaslõi end igapäev ikka ja jälle. autobiograafiaid ahmis ta kui õhku, kuna teda köitsid eriliselt kuulsuste lapsepõlve aastad. ta otsis sealt tegelikult vihjeid ja fakte, et end samastada kellegagi, kuna siis oleks tema tulevik määratletum. nii võib ennast leida. vähemalt nii ta lootis, kuid ikka ja jälle jõudis ta järeldusele, et tema on osake kõigest.
äärmiselt suurte tujukõikumiste või melanhooliapuhangute puhul hakkas ta instinktiivselt liiklusteste lahendama või liiklusseaduse õpikut lugema.

***
tegelikult see ei ole naljakas, sest see pole loomulik.nimelt thomas oli juba üheksandat kuud autokooli nimekirjas. ta langes nimelt müügivõrku. ta avastas internetist ühe veebisaidi, mis kõnetas teda. veebisait kutsus koolitusele: „tule ja õpi koos meiega“, „paindlikud lahendused, võimalus omandada teooria ka e-õppes“,“ soodne maksegraafik“, „meie õpetajad on omaala eksperdid“.
ta otsustas registeerida, kuid nägi peagi, et tegelikult keegi sind ei tahagi sinna. nad tahtsid thomase raha. enne õppesõidu alustamist pidi raha olema makstud aga thomas ise ei pidanud kohale tulemagi. vastupidine oli välistatud. thomas tundis, et ta on lihtsalt mingi järjekordne tüütu inimene, kes on süüdi selles, et sekretär ja sõiduõpetaja peavad sinu pärast hommikul vara ärkama ja tegema päevas vastumeelselt kaheksa või enam tundi tööd. thomas põhjustas neile tööd ja ebamugavust. inimlik on ju tahta raha ning põlata tööd. thomas oli see töö nagu produktid kassalindil on tööks kassapidajale, iga poe külastaja potentsiaalne varas poeturvale.
selline olukord ajab jooma ja masturbeerima.

***

ja lugema.
thomas luges üldiselt raamatuid, kuid ellu jäämiseks oli sunnitud lugema ka aeg-ajalt postkasti ilmuvaid brošüüre hetkel kehtivatest soodushindadest kaupluses maksiima. ostlemisel võttis ta appi iidse nutikuse, mis tänapäeva mandunud kultuuris on peaaegu ununenud. kui tänapäeval vaene inimene kirub pooltühja toidukorvi, sest arvestades poes leiduvate toodete rohkust ja valikut, ei saa ta kõike lubada. thomas aga ostis tooteid nende toitainete määra järgi. thomas mõistis, et toiduaineid on vaja, et kehamootor suudaks ööpäevaringselt säilitada vajalikud pöörded, sest see tagab elu jätkumise ka järgmisel päeval ja nädalal. tootepakend sisaldas vajalikke numbreid, mis võimaldas thomasel välja arvuta, kui kaua üks või teine produkt suudab hoida pöördeid üleval.
enne kassat tegi ta alati kohustusliku check-in’i ning lõi kokku toidukorvi elumäära ehk mitu päeva saab ta elada tänu sellele toidukraamile. see andis lootust.
tavatingimustes raamatute lugemisel otsis ta meelelahutust ning midagi igavikulist. kui loetav raamat ei aidanud tal kasvada ja end mõtteliselt iga päev uuesti kokku laduda, siis polnud mõtet lugedagi. ennem mängiks nokiaga ussimängu.
pealegi, thomasel oli kirjanduse ja raamatute vastu suur aukartus. vahel ta kartis kirjanikke endid. igal juhul oli välja kujunenud kaks kirjutamata reeglit, mis thomasel olid tekkinud. alati kui ta luges oma vana lakitud laua taga, ta ei asetanud kunagi kuuma teetassi raamatu peale. kuum tass ei mõjunud küll vanale ja valesti valitud lakile hästi, kuna lauale tekkisid olümpiarõngaid meenutavad ühevärvilised sõõrid. sellest hoolimata ei kasutanud ta raamatud kunagi alustassi eest.
kuna lugemist tuli ette ka tualettruumis, siis protseduuri lõpufaasis ei asetanud ta raamatut mitte kuangi wc põrandale, vaid hoidis seda kuidagi moodi kaenla all või küünitas ta selja taga olevale kõrgele riiulile ja panid viivuks raamatu sinna. raamatu põrandale asetamine rüvetas raamatu autorit ja thomas ei tahtnud olla see rüvetaja.
ta proovis end analüüsida ning leida täpne põhjus, miks oli ta suhtumine raamatutesse muutunud niivõrd ettevaatlikuks. mõtteid ja ideid oli alati rohkem kui vajalik ning see takistaski täpset põhjust leidmast. salamisi kahtlustas ta, et see võis olla kuidagi seotud tema varasema noorusajaga, kus ilmutas raamatute vastu vähest huvi ning leidis, et kultuuriministeerium on mõttetu asutus ning rein samuti. hilisemalt ta sai aru, et rein ongi mõttetu tüüp, aga ekslik suhtumine kultuuri ja kultuuriministeeriumisse kandis endas midagi palju raskemat, midagi surmapatu-laadset. eriti kui sa õpid mingit kultuuriga seotud eriala, mille täpset nime ei mäleta ning ootad, millal kirjutad hea stsenaariumi või raamatu, et siis hiljem selle sama asutusega koostööd teha ja raha saada.
see oli keeruline koorem, mida kanda.

***
õhtupoole otsustas ta helistada kursusekaaslasele ja teha ettepanek minna baari. siis avaneks tal võimalus küsida ja poolkavalusega välja selgitada, et mis eriala nad üldse tudeerivad. see plaan vajas  välja töötamist.

***
baaris oli veel üsna vaikne, kuna aeg oli varajane. thomasele hakkas silma üks geipaar baari nurgaosas, kes elavalt žestikuleerides üksteisega vestlesid, kuid sotsiaaldemokraate ta täna ei täheldanud.
theodor saabus vaid loetud minutid hiljem. theodor, kes oli baltisaksa juurtega, oli täna eriti rõõmsas ja veidi isegi ootusärevas meeleolus. thomas jälgis oma sõpra hoolikalt justkui ootaks temalt mingit selgitust rõõmsameelsuse põhjuste üle.
theodor võttis põuest välja kilkkonna. kilkkonna oli loom nagu kilpkonngi, ainult et tal puudus kilp ning lähedalt kuulates võis kuulda looma kilkamist kindlate ajavahemike järel. tõenäoliselt oli innaaeg ning kilkkonn otsis paarilist.

***
theodor tellis ühe õlle ja pokaali šampanjat. ta ei olnud erilie alkoholijooja, kuid täna ta tahtis proovida mõlemat ning jõuda lõplikule otsusele, et kumb jook on parem.
thomas tellis õlle ja klaas vett, kuna õlut sai veega lahjendada ning seega baaris istumise aega maksimaalselt pikendada ilma lisajooke tellimata.
pärast sissejuhatavat vestlust energia hääbus ning mõlemad hakkasid kiiremini oma jooke jooma. küllap mõlemad mõtlesid samal ajal, et mida kaaslasele öelda oma ootamatult kiire lahkumise põhjuseks.
thomas jõi oma õlle,tõusis ning soovis kaaslasele head õhtut ja lahkus. oli hilisõhtu ning kaks geid baarinurgas olid tugevas alkoholijoobes.

***
thomas jõudis koju. üksi olemine oli sama tähtis nagu teiste inimestega olemine, kuna liiga vähe või liiga palju nii üht kui teist tekitasid alati frustratsiooni.
ajaleht kirjamees andis hea ülevaate progressist. paljud uuspõhjamaalased kirusid, aga elanike tähelepanuvõime oli inimkonna ajaloo kõige lühikesemaks taandarenenud, siis kommentaariumis oligi selline üürike vabastav valgustumisehetk. pärast brauseri sulgemist ja arvuti tagant püsti tõusmist oli mõttetegevus taas progressilainel. emotsioon oli maandatud ning kõik jätkus nii nagu enne emotsiooni tekkimist. see tsükkel tegi võimalikuks progressi ja demokraatia ja korporatsioonidel läks ka väga hästi.

***
thomas sai kõne kohalikust haiglast. ilmnes, et thomase vanaonu, kes oli tulnud marseilles’ist Uus-Põhjamaale, et thomast üllatada ja teda külastada, oli ootamatu terviserikke tõttu haiglasse sattunud. thomasi valdasid segased tunded, kuid ta otsustas kohe haiglasse minna onu vaatama. teel haiglasse oli ta põhimureks, et kuidas sa arst teada thomase telefoninumbri.
haiglas avanes tröösitu vaatepilt.
onu oli paigutatud üksikruumi. arst ei andnud elulootust. erinevalt vanglast on isegi haiglas „surmamõistetute“ ruum.
onu oli ärkvel ja thomast nähes ütles midagi, kuid thomas ei kuulnud.
thomas:“ tere, onu!“
onu: „tere, thomas! kuidas läheb?“
thomas: „hästi. ja s...“ taibates kohe oma piinlikku viga lausus ta:“ uus-põhjamaa oli ilus riik.“
onu: „ja ilm on ka täitsa kena siin.“
thomas:“ jah, nii on. üleeile oli isegi vikerkaar.“
onu: „see haigla tundub küllaltki uus ehitis olevat.“
thomas noogutas ja mõtles: kõik on uus, uus põhjamaa suus.
thomas: ega jah.
tekkis vaikusehetk. see on alati siis, kui „ping-pong vestlus“ jääb kuskil toppama ning sellega on ka mäng läbi. näiline vestlus. vestlus mitte millestki. tühjus, tühjus, tühjus.

***
thomas sai aru, et aeg on küps, kui ruumi sisenes medõde sooja toiduga. ta soovis onule head paranemist, kuid onu ei pannud teda tähele. thomas lahkus ruumist. koridori peal oli üks patsient, kes peksis oma jalutuskepiga kohviautomaati. thomas möödus temast ilma tähelepanu pööramata.
ta tormas läbi fuajee välisukse suunas. ta märkas, et sarnane mees, hallipäine patsient, peksab kohviautomaati ka fuajees.
 thomas aga lahkus haiglast, süütas oma viimase sigareti ning lausus karjuvalt oma mõtetes: „miks see kõik on selline nagu ta on?“
haiglast kostus üha tugevamat ja tugevamat koputamist kuniks Thomas avas silmad selle müra peale. kell oli 09:27, oli teisipäeva hommik, allkorrusel tegi keegi remonti ning thomas oli sisse maganud. ta tõusis, mehaaniliselt liikus ta kööki, pani vee keema, võttis külmikust piima, vorsti ja äsja hallitama hakanud leivapätsi. raadio jäi täna suletuks.
ta istus laua taha ja jälgis unistavalt aknast välja.

Dostojevski "Vennad Karamazovid"

...“Teie oma märkusega praegu: „mitte häbeneda nii väga enda pärast, sest ainult sellest see kõik tulebki“ – selle märkusega te nagu nägite mu läbi ja lugesite mu hingest. Just nii mulle kõik näibki, kui ma inimeste juurde tulen, et ma kõigist alatum olen ja et kõik mind narriks peavad, ja sellepärast võtan kätte ka tõepoolest mängingi narri, et „ma ei karda teie arvamusi, sest teie olete viimne kui üks alatumad minust. Vaat sellepärast ma olengi narr, häbi pärast olen narr, suur staarets, häbi pärast!“....


„Peaasi, ärge valetage iseendale. See, kes iseendale valetab ja oma valet kuulab, jõuab niikaugele, et ta enam mingisugust tõde ei iseendas ega ümberringi ei eralda ja järelikult kaotab lugupidamise nii enda kui teiste vastu. See, kes kellestki lugu ei pea, ei armasta enam kedagi ja selleks, et armastuseta olles leida endale huvi ja rahuldust, andub kirgedele ja madalatele lõbudele ning jõuab päris loomulikkuseni oma pahedes, ja seda kõike alalisest valest nii inimestele kui iseendale.“

„Aga on ka vallapääsev vaev. See tungib korraga pisaratena esile ja voolab sellest silmapilgust peale välja halamises. Nii eriti naiste puhul. Aga see pole kergem vaiksest vaevast (vaev tõmbub inimesse ent inimene vaikib) Kaebed vaigistuvad siin ainult sellega, et veel enam närivad ja lõhestavad südant. Niisugune häda ei soovigi tröösti, see toidab end oma lohutamatusest. Kaebed on ainult vajadus alaliselt haava ärritada.“

„Vene arusaamise ja lootuse järgi  aga on vaja, et mitte kirik ei sünniks ümber riigiks, nagu madalamast tüübist kõrgemaks, vaid, vastupidi, riik peab lõpetama sellega, et püüab saada ainuüksi kirikuks ja ei millekski muuks.“

..“Aga nende hulgas on mõned, kuigi vähesed, iseäralikud inimesed: need on usklikud ja kristlased, ent samal ajal sotsialistid. Vaat neid me kardame kõige rohkem, see on imelik rahvas!. Sotsialist-kristlane on hirmsam sotsialistist-jumalasalgajast.“

....- ühe sõnaga, see on hetkeline ilu, haihtuv ilu, mis nii sagedasti just vene naisel esineb.“

„Vaadake ilmalaste juures ja kogu maailmas, mis end Jumala lastest ülbelt kõrgemaks seab, kas pole seal Jumala nägu ja tema tõde moonutatud? Neil on teadus, aga teadus uurib ainult seda, mis on tunnetatud. Vaimne maailm aga, inimolendi kõrgem pool, on hoopis ära põlatud, on kõrvale heidetud teatava ülbusega, isegi vihavaenuga. Maailm kuulutab vabadust, iseäranis viimasel ajal, ja mida me näeme selles nende vabaduses: ainult orjust ja enesetappu! See maailm ütleb: „Sul on vajadusi, seepärast rahulda neid, sest sul on needsamad õigused kui kõige suursugusematel ja rikkamatel inimestel. Ära karda neid rahuldada, vaid isegi rohkenda neid“ – see on tänapäeva maailma õpetus. Selles nähaksegi vabadust. Ja mis tuleb välja sellest  õigusest rohkendada vajadusi? Rikastel ü k s i n d u s ja vaimne enesetapp, vaestel aga – kadedus ja tapmine, sest õigused on antud, aga abinõusid tarvete rahuldamiseks ei ole veel kätte näidatud. Kinnitatakse, et mida kaugemale edasi, seda enam maailm ühendub, kujuneb vennalikuks liiduks selle läbi, et vähendab vahemaad ja anna mõtteid õhu kaudu edasi.
Oh, ärge uskuge niisugusesse inimeste ühendusse! Mõistes vabadust kui tarvete rohkendamist ja kirgede rahuldamist, moonutavad nad oma loomust, sest nad tekitavad kõige pöörasemaid fantaasiaid. Elavad ainult selleks, et üksteise vastu kadedust tunda, oma lihahimu ja kõrkust teenida. Korraldada lõunasööke, väljasõite, omada tõldu, aukraade ja orjadest teenreid – seda loetakse juba niisuguseks vajaduseks, mille tarvis ohverdatakse isegi elu, au ja ligimesearmastus, et rahuldada seda vajadust, ja isegi tapetakse end, kui ei suudeta seda rahuldada. nende juures, kes nii rikkad ei ole, näeme sedasama, vaesed aga summutavad tarvete rahuldamatuse ja kadeduse joomisega. Varsti aga hakkavad nad viina asemel ka verd maitsma, sinnapoole neid juhitaksegi.
ma küsin teil: kas niisugune inimene on vaba? .....Ja ei ole ime, et vabaduse asemel langeti orjusse ja selle asemel, et teenida vennaarmastust ja inimlikku ühendust, langeti vastupidi eraldumisse ja üksindusse,.....


Kõikjal hakkab inimlik mõistus nüüd naeruväärselt üha vähem aru saama, et inimese tõeline kindlustatus ei seisne mitte tema isiklikus üksildases pingutuses, vaid üldises inimlikus tervikluses.

patt, otsene vastutaja kogu inimsoo pattude eest, ära veereta laiskust ja jõuetust teiste inimeste peale, meie mõtete ja tunnete juured ei ole mitte siin vaid teistes maailmades, seepärast ütlevad mõttetargad, et ei saagi asjade olemust maa peal ära tunda. kui nõrgeneb see tunne või kaob, siis sureb ka see mis sinus üles kasvatatud on.

Uus-Põhjamaa

Viimasel ajal on mind hämmastanud eesti suurimate online-meediaväljaannete kommentaariumis toimuv.
Kui lugeda eesti poliitikaga seotud artiklite kommentaariume, siis võib üsna selgelt väita, et „kommetaariumirahvas“ pole rahul valmistulemuste ja valitseva olukorraga. Kirjutatud kommenaarid on üsna sünged ning jagatavate plusside ja miinuste osakaal peegeldab rahulolematust. Valitsev meelsus kommentaariumides ja seega osaliselt ka rahva mõtetes jätab sellise jõuetu ja lootusetuse mulje nagu valimistulemus ei olekski rahva tahte tagajärg. Olgugi, et Eurostati andmetel kasutab 63% eestimaalastest igapäevaselt internetti ning enamik neist kasutab seda uudiste lugemiseks ja sotsiaalvõrgustike külastamiseks. Võiks arvata, et sellest 63-st % suurem osa siiski loeb eesti poliitikaga seotud uudiseid ja kommentaare?
Põhjapanevaid järeldusi selle info põhjal teha ei saa, kuna see eeldaks rohkemate andmete kogumist ja läbitöötamist. Sellegipoolest jääb kibe järelmaitse nendest valimistest ja valimistulemustest puhtalt kommentaariumide põhjal. Kas e-häältega manipuleeriti? Kas valgustunud “kommentaariumirahvas“  on paremini kursis päevapoliitikaga, kuid nad on lihtsalt vähemuses? Depressiivsus, jõuetus, pettumus väljenduvad kommentaariumides samal ajal kui Putini toetusreiting Venemaal on läbi aegade kõrgeim. Eesti on demokraatlik riik ja Venemaa mitte?  

Montaigne "Esseed"

„Kui meid hirmutavate asjade algupärasel olemusel oleks võime omaenese jõul meis pesitseda, siis pesitseks see kõigis ühesugusena ja ühtemoodi, sest inimesed on kõik ühte liiki, ja nad kõik on, kes paremini, kes halvemini varustatud sarnaste vahendite ning võimetega mõista ja otsustada."


„Ja kogemuse põhjal leian ma, et just see, et me ei suuda taluda ettekujutust surmast, muudab valu meile talumatuks, ja me tajume valu kahekordse piinana seetõttu, et see ähvardab meid surmaga.“


...me ei mõtle sellele, missugused need asjad on ja milleks neid tarvis läheb, vaid ainult sellele, mis nende omandamine meile maksma läheb; just nagu oleks see hind mingi osa nende olemusest; ja me ei nimeta nende puhul väärtuseks mitte seda, mis nemad võivad meile anda, vaid seda, mis meie peame nende eest andma."

"Tänapäeval on kõige sõjakamad need rahvad, kes on kõige tahumatumad ja kõige haritumad"


Inimesi piinavad arvamused, mis neil on asjade kohta, mitte asjad ise.  kreeka mõttetera


Kui see ei ole iseenesest kuri ega kohutav, vaid me kujutlusvõime annab talle niisuguseid omadusi, siis on meie võimuses seda muuta


 

G.Orwellist saab alguse mõtlemine

G.Orwell „Kummardus Katalooniale“

„Tõsi on see, et igasugune sõda käib iga kuuga järjest rohkem alla, sest sellised mõisted nagu isikuvabadus ja tõetruu ajakirjandus lihtsalt ei sobi sõjasaavutustega kokku.“


„Sõja üks kõige kohutavamaid jooni on see, et sõjapropagandat teevad kriiskamise ja valetamise ja vihaga need inimesed, kes ise ei sõdi.“
G.Orwell „Valaskala kõhus“ (esseede kogumik)„Turvaline tsiviliseeritud elu toob kaasa ülitundlikkuse, mille puhul igasugune ürgne tunne muutub vastumeelseks.“


„Meie aja põhiprobleem on see, et kadunud on usk isiklikku surematusse, aga seda ei saa lahendada seni, kui keskmine tööinimene murrab tööd nagu härg või väriseb hirmust salapolitsei ees.“
„Natsionalismi ei tohi patriotismiga segi ajada.“
 [ Orwell pidas siin silmas, et natsionalism on ründava iseloomuga, kus tahetakse võimu laiendada teiste rahvaste arvelt. Patriotism aga on defensiivse iseloomuga, kus andutakse  mingile kohale ja elustiilile]


„Kui natsionalismi närvi riivatakse, kaob intellektuaalne sündsusetunne, minevikku võib muuta ja päevaselgeidki tõsiasju eitada.“



„Aga see vaatepilt ja palju muudki, mida ma Saksamaal nägin, tegid mulle selgeks, et kogu kättemaksu ja karistamise idee on lapsemeelne unistus. Õieti pole mingit kättemaksu olemaski. Kätte tahad maksta siis, kui sul pole jõudu, ja sellepärast, et sul pole jõudu: niipea kui jõuetuse tunne kaob, haihtub ka kättemaksuhimu.“
 [juut andis pärast sõda sakslasest vangile obaduse]



„On tuntud tõde, et tsivilisatsiooni ajalugu on suurelt jaolt relvade ajalugu“



„Kirik suudab end suurepäraselt sotsialismiga kokku sobitada või teeselda, et ta seda teeb, juhul kui see tema enda seisundit kindlustab. Aga kui kirikul lubatakse võimsa organisatsioonina ellu jääda, teeb see tõelise sotsialismi saavutamise võimatuks, sest kirik on olnud ja on edaspidigi mõtte- ja sõnavabaduse vastane, inimeste võrdsuse vastane ja igasuguse ühiskonnakorra vastane, mis püüab maa peal õnne saavutada.“
„Aga tegelikult ei saa see jäädav olla, sest kapitalismil pole silmnähtavalt tulevikku......“
 [pidas silmas  USA-t]



„Peaaegu kindlasti oleme teel totalitaarsete diktatuuride ajastusse- ajastusse, kus mõttevabadusest saab kõigepealt surmapatt ja seejärel tähenduse kaotanud abstraktsioon. Autonoomne isiksus pühitakse maa pealt minema.“


"Inglise kommunist oli enne 1939.a sügavalt nördinud natsismi kurjusest; pärast 1939.a septembrit tuli tal uskuda, et Saksamaa kannatas rohkem ülekohut kui ta seda ise tegi ning sõna „nats“ kadus tema sõnavarast; 22.juuni 1941.a tuli tal jälle uskuma hakata et nii võigast kurjust nagu natsism pole maailm veel kunagi varem näinud."
 [ autor lisas veel, et poliitikule ei tähenda sellised kannapöörded midagi, kuid kirjanikega on hoopis teine lugu]