mardikatest

Kohtusid eestlane ja eesti-venelane. nad suhtlesid omavahel loomupäraselt, viisakalt, nagu omavahel võõrad inimesed ikka. eesti-venelane kõneles halba eesti keelt ning eestlane kõneles halba vene keelt. nad said üksteisest aru. vanem eestlaste generatsioon oskab veel vene keelt, noorem aga väga halvasti. vanem venelaste generatsioon oskab halvasti eesti keelt, noorem aga tunduvalt paremini. mulle tundub, et me liigume ühe enam üksteise mõistmise suunas. üksteise mõistmist varjutab üks kahjulik nähtus- see on poliitika, kehtiv võim, mineviku võimud.
inimesed, nii eestlased kui venelased, ei tohiks end samastada võimuga, sest võim on muutlik ega püsi alati ühesugune. kui inimene samastab end ja kuulutab seda kui Tõde, siis on ta juba eksinud, sest peagi tuleb uus võim ja siis kehtib uus Tõde. mis saab vanast Tõest? järelikult polnudki see püsiv ja muutumatu Tõde? järelikult me eksisime enne ent järgime pimesi uut.
võim on kui mardikas, mis ronib märkamatult inimeste peale. inimeste võimuses on aga ta enda pealt maha lükata. mardikad erinevad välimuse poolest, kuid sarnaselt on nad kõik väiksed. väiksed oma hingelt ja inimlikkuselt, väiksed suuruselt.
ükskõik milline mardikas ka oma värvi poolest poleks: punane CCCP, kollane koos sinise oravapildiga, tuleb ta pühkida enda pealt maha. on 50-50 tõenäosus, et mardikas kukub kas jalgadele või selili, kuid ükskord ta kukub niikuinii selili ja siis on ta jõuetu.
 eestlane ja venelane vaatavad kuidas kaks mardikat, kes on küll erinevad väliselt, on siiski mardikad, üritavad end meeleheitlikult püsti ajada. mardikad sibavad oma rohkete jalgadega, liigutavad tundlaid ja tiibu, kuid gravitatsioon on halastamatu. selili paisatuna on nad kaotanud ning neil on oht ise saagiks sattuda. see on nende lõpp.