Eesti jalgpall

Võit Norras võis halvasti mõjuda, kuna meeskond võis muutuda liigselt rahulolevaks ning siit ka kaotus San Marinole – nii arvas Martin Reim. Kui Zenjov oleks oma võimaluse(d) realiseerinud oleks kõik hoopis teisiti ja need tüüpilised mängujärgsed avaldused täiesti sisutud.
Tegelikult nad on alati mingis mõttes sisutud, sest jalgpall on üldiselt pealiskaudne mäng, kus parem meeskond ei pruugi alati võita. Alati räägitakse ühte ja sama nii õnnestumiste kui ebaõnnestumiste korral: „peame oma võimalused realiseerima“, „peame mängima kaitses kindlalt“, „me ei tohi vastast alahinnata“. Samas, mis on muutunud jalgpallis ja mis muutub tulevikus? Arvan, et püsivalt pole muutunud midagi ning tulevikus muutuvad vaid tänased mängijad vanemaks; tulevad uued noormängijad, uued treenerid, kuid olukorrad, eksimused, mängueelsed ja-järgsed sõnavõtud jäävad samaks.
 Hiljuti võitis Inglismaa napilt Eesti koondist kõigest ühest Rooney karistuslöögist löödud väravast, mis napilt libises Pareiko käte vahelt väravapostide vahele. Kui on võit, siis on kõik korras, aga ebaõnnestumiste puhul hakatakse mõtlema ja analüüsima (sageli mõeldakse üle). Kõigil on oma teooria ja arvamus, miks ei suudetud võita, kuid unustatakse lihtne tõde, et jalgpallis on palju juhuslikkust, kus õnn või ebaõnn määrab mängu võitja. Seega ei tohiks viiki San Marinoga tõsiselt võtta. Jordaania jalgpallikoondis sai ju vastu muru surutud (juhuslikult).