Marcus Aurelius "Iseendale"

Marcus Aurelius oli Vana-Rooma keiser, kes huvitus ka filosoofiast (stoitsism). Raamat "Iseendale" annab ülevaate stoikute ideedest. Aeg-ajalt hakkasid raamatus mõtted korduma, kuid sellegipoolest on tegemist väga hea lugemisega. Meeldejäävamad nopped raamatust: 

„.. on küllalt, kui püsida üksnes iseenda sisemuses asuva jumaluse juures ning teda siiralt teenida. Tema teenimine aga tähendab hoida teda puhtana kirgedest, sihipäratusest ning rahulolematusest sellega, mis tuleb jumalailt ja inimestelt.“

„.... esiteks, et kõik on igavesest ajast peale samalaadne ja ringiga naasev ning on täiesti ükskõik, kas vaadelda üht ja sedasama saja või kahesaja aasta või siis piiritu aja jooksul; teiseks, et võrdne on kaotus nii kõige pikaealisemal kui ka sellel, kes õige pea sureb. Sest olevik on ainus, millest neil tuleb ilma jääda, kuna see neil on ja ainult see, ning seda, mida pole, ei kaota keegi. 

„Sest ärrituda millegi tõttu, mis juhtub, on lahtiütlemine loodusest, millest kõigi teiste osakeste loomused kinni hoiavad.“

 „Et asjad ja tegemised ei puuduta hinge, vaid püsivad liikumatuina väljaspool ning hingevaevad tekivad üksnes meie sisimast arvamususet. Ja teiseks, et kõik see , mida näed, peagi muundub ja lakkab olemast; ning mõtle pidevalt kui paljusid muundumisisi sa ise oled juba kohanud. Maailm on teisenemine, elu – arvamus.“

„Kaota arvamus, kaob ka „mulle tehti kahju“, kaota „mulle tehti kahju“, kaob ka kahju.

„Mis ei tee inimest endast halvemaks, ei tee ka tema elu halvemaks ning ei tee talle kahju ei väljast- ega seestpoolt.“

„Sul on mõistus? On. Miks sa siis seda ei kasuta? Sest kui see teeb oma töö, mida muud sa siis veel tahad?“

„Mitte nii, nagu elaksid kümme tuhat aastat. Paratamatus ripub su kohal: kuni elad, kuni on võimalik, saa heaks“

„Kes on ärevuses pärastise maine pärast, ei kujuta ette, et igaüks, kes teda mäletab, peagi ka ise sureb ning seejärel jällegi too, kes asemele tuleb,....., kuni kustub kogu mälestus. Oleta, et need kes mäletavad, on surematud ja et mälestus on surematu – mis sinul sellest?“

„Ei saa juu kiidetav ei halvemaks ega paremaks“

...kerjus (on see), kes vajab teist ja kel pole iseendas kõik, mis eluks vajalik.“

„Peagi sured, ja sa polegi veel ei lihtne, häirimatu ega vaba kahtlusest, et miski väljastpoolt võiks sulle kahju teha; polegi veel kõigi vastu lahkemeelne ega näe, et mõistus seisneb üksnes õiglases teos“

„Kui keegi jumalaist sulle ütleks, et sured homme või igal juhul ülehomme, siis , kui sa ei ole just äärmiselt tühine inimene, ei peaks sa oluliseks, et see oleks pigem ülehomme kui homme; on seal siis palju vahet? Niisamuti ära pea tähtsaks, et see oleks pigem paljude aastate pärast kui homme.“

„Milline on see, mida sa sagedasti kujutled, selliseks kujuneb ka su mõttelaad. Sest hing värvub kujutlustest.“

„Mõtle sageli olemasoleva ja toimuva möödakandumise ja haihtumise kiirusele. [...............]. Kas pole siis rumal see, kes kõige selle juures end tähtsaks teeb, kramplikult pingutab või hädaldab, nagu vaevaks teda miski, mis on tähtis ja kestev" (kõik muundub, piiritu minevik ja tulevik kui haigutav sügavik) 

„Parim viis kätte maksta – mitte muutuda samasuguseks“

„Harjuta end mitte olema tähelepanematu selle suhtes, mida teine räägib, ja aseta end niipalju kui võimalik rääkija hinge.“

„Mis pole kasulik mesilasperele, ei too kasu ka mesilasele.“

„Mitte kaasa nutta, mitte erutuda.“

„Elamiskunst sarnaneb pigem maadlus – kui tantsukunstiga, sest tuleb seista vankumatult ning valmina selleks, mis tuleb, mitte aga selleks, mis on ette teada.“

„... ja et inimesele pole hea mitte miski, mis ei tee teda õiglaseks, arukaks, mehiseks ega vabaks ning halb mitte miski, mis ei tee sellele vastupidist“

„Vaata, et sa ei tunneks ebainimlike vastu sama, mida inimesed inimeste vastu.“

„Pimestumata võtta, valmilt minna lasta.“

„Inimesega ei saa juhtuda midagi, mis poleks inimesele omane sündmus, ega härjaga midagi, mis poleks talle omane, ning viinamarjagagi,mis  poleks viinamarjale omane ning kiviga, mis poleks kivile omane. Kui nüüd igaühega juhtub see, mis on tavaline ja loomulik, miks sa ärritud? Ei kandnud ju üldine loodus sulle midagi, mida sa kanda ei suudaks.“

„Kui oled ängistatud millegi tõttu, mis on väljaspool, ei vaeva sind mitte see, vaid sinu otsustus selle kohta. Seda maha pühkida aga on juba sinu võimuses.“

„Ära räägi iseendale rohkem, kui esmased kujutlused teatavad. On teatatud, et see ja see räägib sinust halvasti. Seda on teatatud, kuid pole teatatud, et sulle oleks kahju tehtud.“

"Kurk on mõru – viska minema. Teel on okkad – hoidu neist kõrvale. Sellest on küllalt, ära lisa veel juurde : miks see küll mailma sündis?" 

„Ei lohakalt tegutseda ega segaselt vestelda, ei kujutlustes eksi minna ega olla hinges täielikult kaasakistav või ülevoolav, ning mitte veeta elu ilma vaba ajata.“

Kes on aga ühe neist (mis on maailm, milleks see on sündinud) kõrvale jätab, ei tea öelda ka seda, milleks ta ise sündinud on. Kellena siis näib sulle nüüd see, kes põgeneb kiituse eest või ajab seda taga – kiitust käteplaksutajailt, kes ei tea,  kus nad on ega kes nad on.

"Tahad meeldida inimesele, kes iseendale ei meeldi? Kas  meeldib siis iseendale see, kes kahetseb pea kõike, mida teeb?"

„Inimesed on sündinud üksteise pärast, niisiis õpeta või talu.“

„Ja see, kes sureb kõrges eas, saab võrdkseks sellega, kes suri ennaaegu.“

"Kui sa kellegi häbematuse tõttu solvud, küsi eneselt kohe: kas on võimalik, et selles maailmas poleks häbematuid? Ei ole võimalik. Ära siis nõua võimatut." (nende olemasolu on paratamatu, nii talita ka kelmi, reeturi jms puhul kes on eksinud).

Ja pealegi millist kahju on tehtud sinule? Sest nende seast, kelle peale tigestud, ei leia sa kedagi, kes oleks teinud midagi sellist, mille tõttu su mõttelaad halvemaks muutuks, ent kõik sinu jaoks halb või kahjulik toetub ju sellele. Mida halba või võõrastavat on aga selles kui kasvatamatu käitub nii nagu on kasvatamatule omane. Vaata, kas ei pea sa pigem iseennast süüdistama, kui ei oletanud, et too tolle vastu eksib. Sina ju oled saanud mõistuselt eeldused mõtlemaks, et too tolle vastu tõenäoliselt eksib, ja ikkagi unustad selle ning imestud, kui ta on eksinud (kui sa oled teinud head, mida sa siis veel tahad? kooskõlas oma loomusega on teha head, ilma tasu ootamata, on tegija juba tasu saanud).

„Harjuta end, niivõrd kui võimalik, kõige puhul, mida keegi ka teeb, endamisi küsima: mille poole ta sihib? Ent alusta iseendast ning uuri kõigepealt iseennast.“

„Agaralt püüdlik lihtsus on aga peidetud nuga. Pole midagi inetumat hundisõprusest, sellest hoidu kõige enam. Hea , lihtne ja heatahtlik on silmadest näha ega jää varjatuks.“

„Kust iga asi on tulnud, millistest põhiosadest koosneb, milleks muundub, milliseks saab muundudes ja kuidas temaga midagi halba ei juhtu.“

Viha puhuks aga olgu käepärast, et mehelik pole mitte ägestumine, vaid tasasus ja leebus – nagu see on inimlikum, nii ka mehelikum - , ning et tugev, sitke ja mehine on selline, mitte aga see kes kurjaks saab ja ärritub. Sest kuivõrd see on omasem kirgedest vabale olemisele, sedavõrd ka jõule. (ehk siis nõuab jõudu et mitte ärrituda vaid säilitada leebus ) Ja nii nagu ängistus on omane jõuetule, nii ka viha, sest mõlemad on haavata saanud ja alla andnud

Heatahtlikkus on võitmatu, kui ta on siiras mitte silmakirjatsedes. Sest mida teeb sulle kõige ülbem, kui jääd tema suhtes heatahtlikuks ning võimaluse korral tasasel meelel manitsed ja rahulikult ümber õpetad, just sellal, kui ta püüab sulle halba teha: „ Ei mu laps, mitte selle jaoks pole me loodud; mina ju kahju ei kannata, kuid sina kannatad kahju, mu laps.“ Ning näidata, et ka mesilased ei tee nii kes karjas elavad

"Sageli olen imestanud, kuidas igaüks iseennast küll kõigist enam armastab, kuid hindab iseenda arvamust enesest vähem kui teiste oma. Nii tunneme me lähedalolijate eest rohkem häbi- mis nad küll siis meist mõtlevad – kui isendi ees." 

„Et kõik on arvamus ja see on sinu võimuses. Kaota siis, millal aga tahad, arvamus, ning nagu sellel, kes on jõudnud ümber neeme: tüünus, vaikus ja tasane laht.“

„Kui naeruväärne ja võõras on see, kes imestab  kas või millegi üle, mis elus sünnib.“