J.P. Vernant "Vana-Kreeka inimene"

Lugesin mõnda aega tagasi J.P. Vernanti raamatut „Vana-Kreeka inimene“ , kus tutvustati antiikkreeklaste elu ja ühiskonda. Me kõik teame, et toona oli tegemist väga meestekeskse ühiskonnaga, sest riigijuhtimises said osaleda vaid kodanikud nind kodanikeks said olla vaid mehed. Mehed juhtisid riiki ja osalesid sõdades. Muide, sõdades osalemine oli auasi ja nendes osalised valdavalt jõukamad. Naiste rolli ühiskonnas iseloomustavad järgmised tsitaadid raamatust:

Igapäevaelus oli väärikale Ateena naisele kohane, et keegi ei tea temast midagi (Thukydidese järgi väidab Perikles)

...„Naise poliitiline kohustus vastas tema bioloogilisele funktsioonile: sünnitada uusi kodanikke, see tähendab meessoost pärijatest perekonnapäid, kes moodustavad polise.“...

Glaukon: "Inimene käitub valesti, ütleb ta, kui võtab naiseks selle, keda tahab, annab oma tütre naiseks sellele, kellele tahab, loob suhteid ja liite, kellega heaks arvab ning saab oma ebaõiglusest veel kasu ja tulu."

"Niisugused lood, milles naine on kõige väärikamale kuuluv auhind, vastavad naiselikule soovile olla hinnaline ning mehelikule soovile olla vääriline. Lood aga, milles naine on ohver, kelle mees päästab, annab tunnistust sellest, et naised peavad olema kaitstud ning mehed on selleks küllalt tugevad."

..., kuid naiste võimus on alati nähtud asjade loomupärase korralduse segipööramist, mis on võimalik vaid meeste rumaluse või nõrkuse tõttu. ...naiste võim on alati märgiks,et midagi on läinud väga valesti (kirjanduses kujutatu Aristophanes)

„Hesiodose versioon samastab kontrolli alt väljunud naiseliku jõu seksuaalsusega: tütarlaste ülbus tuleneb sellest, et neil on palju kosilasi ning nad peavad ennast heaks partiiks. [....................]. Lugudega Proitose tütardest öeldakse kreeklastele, et abielu piirab naiste seksuaalset jõudu ning juhib nad pärandi edasiandmise ainuõige kohustuste täitmisele; ühtlasti kindlustab abielu ühiskondlikku korda ning häid suhteid jumalatega.“

Sokratese utoopiariik
„Et naised sünnitavad lapsi, kuid mehed mitte, on vaid kehaline omadus, ning see ei ole mingil moel seotud psüühilise võimekusega(autoriteet kuulub võimekatele, olgu naine või mees,) Ent, naistel  ei ole ühtegi loomupärast omadust, mida ei oleks meestel. (mehed ületavad naisi kõigil aladel ka kudumine, söögitegemine) Siiski mõnel naisel on mõnest mehest enam eelsoodumust paremale haridusele, teda peaks lubama ka parimate hulka. Need naised peaksid tegema ka asju nagu mehed nt relvade käsitsemine, sport. Parim, mida naine suudab, on olla mees.“

Lisaks leidus veel huvitavaid mõtteid, mida jagada.

„Igaüks on lahutamatult seotud nende väärtustega, mida ühiskond talle omistab (kangelased sõjas jne). Sa oled see, mida teised näevad. Üksikisiku identiteet võrdub avaliku tähelepanuga, mis talle osaks saab – väljanaermisest kiituseni.“

...., selleks et ennast tundma õppida, ei pea hing vaatama mitte endasse, vaid alati endast väljapoole, teist olendit, kes on temaga sarnane; ...... Samal kombel näeme ja tunnetame, kes oleme meie ja milline on meie hing, vaid teise inimese hinge ja palet vaadates. Igaühe identiteet tuleb ilmsiks pilkude ja sõnade risttules, teisetega suheldes.“
...; seal ootas teda „kaunis surm“ – ainus, millel oli sotsiaalne tähendus.

„demokraatia peamine viga – riigiametitesse lubatakse ebakompetentseid inimesi.“

Antiikdemokraatia oli valitsusviis, milles kõik kodanikud osalesid rahvakoosolekul otsuste vastuvõtmisel. ....[.....]. Kodanik oli see, kes suutis täita vaba täiskasvanud mehe tähtsaimat kohustust – sõdida. Vaid need, kes olid selleks võimelised, omasid õigust osaleda rahvakoosolekutel.

Kodanikke oli vähe ja ning kodanik pidi olema „puhtavereline“ ateenlane.

Kõik see annab tunnistust „isikulisest“ riigi kontseptsioonist: riik ei ole üksikisikutest kõrgemal seisev ja neist sõltumatu autonoomne juriidiline üksus, vaid üksikisikute ehk kodanike kogum.         „Riik – see on mehed, mitte aga müürid või tühjad laevad.“ Nikias

.... nii et lihtne üleminek algsest seadusest järgmise ja uue seaduse juurde nõrgestab seaduse jõudu.  (Aristoteles)

Üldiselt hea raamat, mis andis hea ülevaate tolleaegsest ühiskonnast. Nii mõnedki tõekspidamised on aja jooksul "pehmenenud".